1930.a sattus biheiviorism kriitika alla (biheiviorismi teeneteks olid tähelepanu juhtimine käitumise sõltuvusele keskkonnast, klassikaliste õppimisalaste eksperimendiskeemide väljatöötamine, õppimisprotsesside seisukohalt seaduspärasuste avastamine, kuid seda tehti lihtsustatult, jättes kõrvale psüühika seesmise ehituse ja talitlusprintsiibid) ja jagunes reaks suundadeks (sh neobiheiviorismiks). · Gestaltpsühholoogia (saksa k Gestalt- konfiguratsioon, kuju) tekkis Saksamaal 20.saj alguses Max Wertheimer`i, Kurt Koffka ja Wolfgang Köhler`i (sünd Tallinnas) tööde põhjal. Koolkond lähtub ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus, struktueeritus (tervik on primaarne, osad sekundaarsed). Nad eristasid taju kui terviku tunnetamise protsessi aistingust kui üksikomaduse tunnetamisest
pakkunud moraalse mõtlemise arengu kahe faasi mudeli: esimesed neli astet puudutavad materialistlikku eluvaldkonda, viimased kaks aga eksistentsi põhiküsimusi. Sotsiaalse õppimise teooriad Siin on põhirõhk mitte arutlusoskusel ja moraalsel mõtlemisel, vaid reaalsel käitumisel ja reaalsetel tegudel. Selle teooria rajajad on Albert Bandura ja Richard Walters. Teoorial on sarnaseid jooni biheiviorismiga, mistõttu seda on nimetatud ka neobiheiviorismiks. Autorid ise nimetavad seda sotsiaal-biheivioristlikuks lähenemiseks, rõhutades sotsiaalse konteksti üliolulist rolli. Nad nõustuvad biheiviorismi väitega, et inimese käitumine on õpitud käitumine. Et aga väga vähesed inimesed elavad isolatsioonis, tuleb käitumise muutumistki jälgida sotsiaalsete suhete kontekstis. Sotsiaalse õppimise alus on modelleerimine imiteerimine, vaatlusõpe, mallõpe. Lähteidee
annaabi.ee 
