järjest mugavamaks, siis peaks ka inimesed muutuma õnnelikemaks ning vägivalla ja endalt elu võtjate arv peaks vähenema. Ma usun et sellist leiutist, mis teeks kõik inimesed nii õnnelikeks, et enam ühtegi kuritegu ei toimuks ei looda kunagi. Seega õnn ei ole seotud leiutistega vaid pigem väärtustega mis on meiega kaasas käinud läbi inimkonna ajaloo armastus, perekond, tervis. ,,Aga mis te arvate, kas jumal hakkaks elama ühe-, kahe-, kolme-, või neljatoalises korteris, kus nii õhukesed seinad, põrandad ja laed, et kostab läbi grammofon, telefon, raadio ja kirjutusmasin." Tammsaare vastus sellele küsimusele oli ilmselge, ei. Mina arvan, et kui jumalal oleks seal korteris olemas oma pere, ta tegeleks asjadega mis talle meeldivad, tal oleks hea töö ning tervis korras oleks ta sellises korteris vägagi õnnelik, olgu seal kui õhukesed seinad või kui palju tehnikat sees.
................................................................................ 5 2 George Washingtoni varajane elulugu George Washington sündis 22. veebruar 1732 aastal, Westmorelandi maakonnas, Virginias rikka istanduseomaniku perekonnas. Algselt pärines tema perekond Inglismaalt, täpsemalt Sulgrave’i külast, Northamptonshire’ st. George Washington veetis oma elu esimesed aastad koos viie õe-vennaga tagasihoidlikus neljatoalises talumajas Rappahannockis. Ta uuris iseseisvalt mitmeid teadusi, sealhulgas ka topograafiat ja sõjaajalugu. 14 aastaselt oli ta võimeline mõõtma ja kaardistama oma pere ja naabrite põlde. 16-aastaselt läks ta maamõõtjate juurde tööle, ning oli juba aasta pärast ise ühes koduosariigi ringkonnas täieõiguslik maamõõtja. George isa suri, kui poiss oli 11-aastane, ning George jäi vanima poolvenna Lawrence’i eestkoste alla, kellel oli õnn pärida suurem osa Washingtoni
elule kainemalt vaatama. Millalgi olid tal olnud teised paleused, nagu ta ise ütles, ja sellest ajast saadik oli tal alal hoidunud nii mõnigi naise pilt, mida ta armastas näidata võidurõõmsa ja paljuütleva naeratusega. Nüüd hoiatas ta kõiki, eriti aga noorsugu, naiste eest, sest nendes on ilmakurjuse juur. Isegi ,,Linda" ja Kirjameeste seltsi asjad püüdis ta toppida naiste käsikotti. Tema ise hoidus praegu naistest, elas üksi oma mugavas neljatoalises korteris, pidas omal ainult ümmarikku ja lõkendavat teenijat, sest ta armastas oma läheduses näha noorust, nagu ta tuttavaile kinnitas. Majas valitses kodune õhkkond, nii et, kes seda ei teadnud, võis kergesti valearvamusele sattuda ja mulje omandada, et isand Mäeberg elab oma täiskasvanud tütrega või silmatorkavalt noore naisega. Eksiarvamuste kõrvaldamiseks ruttas isand Mäeberg oma Liisit võõrale kohe tutvustama. ,,Minu majalukk," ütles ta naeratades, ,,nimi Liisi."