Nelja-aastane laps mõistab täie tõsidusega sõna tähendust. Vestlusel on tema jaoks väga suur tähtsus. Esmakordselt elavad sõnad iseseisvat elu, tegudest sõltumata, ja neljane laps mõtleb, teadlikult ja sõnadega. Lapse korrutav küsimine võib olla ka mõne puuduse sümptomiks: laps võib tunda puudust koosolemisest, otsesest ja täielikust rutiinivälisest kontaktist täiskasvanuga, ja ta võib puudust tunda naerust. Neljasele lapsele tuleb luua eeldused ja ta muudab need saavutusteks. [Viide: http://www.orula.ee/?id=43&keel=ee ja A. Wahlgren ,,Kooskasvamine" ] Mida oskab nelja-aastane laps ? 1. Liikumine ja tasakaal. Laps kõnnib vabalt mööda joont või kitsast vahet, kõnnib kikivarvastel, jookseb lühikest maad, sõidab kolmerattalise jalgrattaga, õpib kiigel hoogu andma. Matkib õpetaja juhendamisel tuttavate loomade liikumisviise, jäljendab
hooleks ning neid sümboli ajaloost mitte informeerida, seda endile tõlgendavad. Ma jälgisin hoolega, et minu arvamused neid ei mõjutaks ning avastasin, et nad võtsid seda kui nende endi sümbolit või pigemini millegi neis oleva sümbolit. Nad tundsid seda väga lähedaselt endi juurde kuuluvat kui mingit liiki loovat taustsüsteemi, elu loovat päikest nende alateadvuse sügavikes" (JUNG 1977:58) Seega on neljasele struktuurile ehk mandalale omane nii jumalik kui inimlik mõõde. Jung selgitab, et kuigi kristlus näeb inimese ja Jumala olemust erinevana, pole see ometi nii kõikides religioonides. ,,Vastupidi, nad kinnitavad, nagu seda teevad ka teatud kristlikud müstikud, et põhiolemuselt on Jumal ja inimene identsed. Seda kas aprioorse identiteedi vormis või kui eesmärk, mis saavutatakse läbi teatud praktikate või pühitsemisriituste, mis meile on teada näiteks Apuleiuse