läbi Rooma. Triumfikäik oli suurejooneline vaatemäng. Rongkäigu eesotsas tulid sõjamehed, loorberipärjad peas. Nad kandsid suuri tahvleid, kuhu oli kirjutatud võidukate lahingute või vallutatud linnade nimed, samuti võiduteated või hüüd laused. Järgnes ohvriloomade kolonn, enamasti 120 rikkalikult ehitud härga, mõnikord isegi rohkem. Edasi tulid orjad sõjasaagiga. Nende järel sõitis kullatud neljahobuserakendiga kaarikus triumfeeriv väepealik. Ta kandis kullaga tikitud purpurpunast toogat, ta nägu oli värvitud menninguga Kapitooliumi peajumala Jupiteri näo sarnaseks, käes oli tal valitsuskepp ja loorberioks. Väepealiku pea kohal hoidis ori kuldselt pärga. Kaariku taga sammusid võidetud vaenlase pealikud vastu oma hukkamisele. Alles nende järel marssisid ohvitserid, vaenlase orjusest vabastatud Rooma kodanikud ja täies rivikorras leegionid, kes laulsid oma võidukale
mõisteti surma. Nero tegi otsuse võtta ette tunee läbi Kreeka, sest: "Kreeklased on ainsad, kes muusikast midagi taipavad, ja ainsad, kes on minu kunsti väärt." Ta tahtis tõestada, et võidutrofeed olid määratud talle õigusega. Nero tegi Kreekas hoolikalt ettevalmistusi olümpiamängudeks, kus organiseeriti ka lauluvõistlus. Keiser laulis nii kitara saatel, kui ka astus üles tragöödianäitlejana ning mõlemal alal kuulusid võiduloorberid temale. Mõni päev hiljem osales Nero kahe neljahobuserakendiga võidusõiduturniiril. Järgmine võistlus kümnehobuserakendiga sai keisrile hukatuslikuks: Nero paiskus vankrilt maha, veeres mööda areeni ning ei saanud võistlust lõpuni sõita. Sellele vaatamata kuulutasid kohtunikud Nero võitjaks. Peale seda haaras Nerot tõeline võistluspalavik. Delfi Apolloni auks korraldatud püütiamängudel tahtis ta demonstreerida kõiki oma lauluoskusi. Ta tegi hoolikalt ettevalmistusi ning oma auahnuses ihaldas keiser võistelda Kreekamaa kõige
annaabi.ee 
