Seega, kui mõõta nukleotiidide sarnasust inimese ja simpansi vastavates genoomi osades, on see tõesti 98-99 protsenti, aga see number ei näita täpselt, kui suured on inimese ja simpansi genoomid ega seda, millised on nende struktuurierinevused. Sageli piisab vaid mõnenukleotiidilistest erinevustest või mõne genoomi piirkonna ümberpaiknemisest, et muuta organismi arengut tundmatuseni DNA järjestus on ühedimensiooniline suurus, mida on palju kergem omasugustega võrrelda kui neljadimensioonilist keha ennast. Geenid, mis viivad inimese ja simpansi reieluu tekkimiseni, võivad olla küll 98-99% identsed, aga sellest ei ole võimalik järeldada, kas luud ise on rohkem või vähem sarnased. Austrid ja ahvid DNA võrdluse kõige salakavalam aspekt on ilmselt selle igasuguse bioloogilise konteksti puudumine. 1-2- protsendiline erinevus inimese ja ahvi DNA vahel ei pruugigi olla nii väike, kui võrrelda ahvi ja inimese keha teiste organismide omaga.
Kuna need on kõige lihtsamini hinnatavad kriteeriumid, siis kasutataksegi neid.'' Samas on need kaks kriteeriumi projekti sisesed ja lühiajalist perspektiivi arvestavad hindamise võimalused; arvestamata jäetakse, et projekti tulemused ei pruugi vastata klientide ootustele või olla pikemas perspektiivis vastuolus ettevõtte huvidega. Sisemiste edu mõõdikute piirangud on viinud mõõdikute arendamisele, mis arvestavad ka muid s.t. väliseid dimensioone. Stenhar et al. (1997) pakkusid neljadimensioonilist projekti edu mõõtmise mudelit (vt. tabel 2). Mõõdikud võivad omandada erineva olulisuse erinevates projektides ning muutuda aja jooksul. Projekti ajal ja kohe peale selle lõppu peetakse tavaliselt olulisimaks efektiivsust. Aja möödudes muutub lihtsamaks hinnata projekti mõju teistele dimensioonidele. Stenhar et al. (1997) soovitavad, et juhtkond peaks ,,hindama projekti lühi- ja pikaajalist mõju ning analüüsima projekti tulemuslikkust kõigi nelja dimensiooni alusel."
annaabi.ee 
