! *neljasilbisõna on värsi alguses või lõpus, aga mitte keskel Nõn-nap hüü-dis ven-na kan-nel,! ! / / / kui need nu(t)-tid nei-ud noo-red! ! / / / min-nes-sa i-sa ko-dun-ta,! ! ! / / / min-nes-sa me-he ko-ju-je,! ! ! / / / saa-des kaa-sa kam-be-ri-je! ! ! / / / Allajoonitud kohad ei ole ekslikud - sellised asjad on regilaulus päris tavalised. Kolmesilbisõnad põhjustavad neliktrohheuses ahelreaktsioone: ! *Värsitõusu satub 3. ehk kaasrõhusilp (min-nes-sa) ! *Sellele järgneva sõna pearõhusilp satub värsilangusesse ja alarõhutatakse ! ! (i-sa ko-dun-ta; me-he ko-ju-je) ! *Uude tõusu sattuv rõhuta järgsilp omandab rõhu ja pikeneb (häälduses) ! ! (i-sa(a) ko-dun(t)-ta; me-he(e) ko-ju(u)-je Laulmisel või rütmilisel esitamiel tekitab see RÕHULIBISTUSE ehk SKANDEERIMISE, mis rikastab kõlapilti. ! Rõhulibistus tekib kui loomulik sõnarõhk (sõna 1. või 3
Erandid on luuletused ,,Ema". ,,Ilmapuu", ,,Tahaksin olla", ,,Mutionude vaidlus" ja ,,Suvi", mille stroofid on kaheksarealised. Vilepi luuletustel on üldiselt selge ja reibas rütm, mis on saavutatud traditsioonilist silbilis-rõhulist neliktrohheust kasutades. Sellelähedast värsimõõtu kasutas regivärss ning eesti kõnekeelele on rõhulise esisilbi tõttu trohheiline rütm omasem kui nt jambiline. Silbilis-rõhulises meetrumis on korrastatud pearõhusilpide esinemine ja silpide üldarv. Neliktrohheuses vahelduvad neli rõhulist silbipositsiooni nelja nõrga silbipositsiooniga alustades pearõhusilbist. Vilepi luules on levinud ka värsijalgade arvu korrastatud vaheldumine, kus nelikstroofis vahelduvad nelik- ja kolmiktrohheused. Selline rütmis avalduv seaduspära kutsub esile ootuse oma kordumise järele, kuid Vilepil esineb tihti kõrvalekaldumisi, mida lugeja peab rütmihälbeks. Samas võib värsimõõduga vastuollu minevate värsside abil lugeja lahti
annaabi.ee 
