Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilised kindlustunde. Pearaharahutused 1784. aastal olid pearaharahutused, kuna pearahamaks tekitas palju arusaamatusi talupoegade seas. Talupojad olid asjadest valesti arusaanud. Algasidki mässud 1784 aasta juunis, kuid talupojad ei suutnud vastu panna. Pearaharahutusest oli Liivimaa Eesti osas haaratud üle 60 mõisa. Mõisas – teotöö, Riigi – pearahamaks, nekrute kohustus, Valla – teedeehitus, magasiait, Õigus kaubelda, kohtusse kaevata. Suur osa viljast läks Rootsi. Viin oli 5x kallim. Polnud aknaid, uksi, loomadega oldi koos. Kanad, haned, härg hobune. 17. Linnad, kaubandus, tööndus. Liivi sõja alguseks oli Eestis 9 linna: Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva. Neile lisandus 1563 Kuressaare ning Valga. 17. sajandil Viljandi, Paide, Rakvere ja Valga purustati sõjas
natuke oli ise kuulnud ja rääkis siis seda. Mehed tast lugu ei pidanud, kuid naised olid väga temasse kiindunud (kauni hääle pärast). Nii ta siis võrgutaski naisi, meelitas mõned voodissegi, mille peale mehed ja isad väga kurjaks said. Seepeale läinud üks Karvik maad kuulama ja sai teada, et pastor oli hoopis petis. Külainimesed said väga kurjaks ja tahtsid kirikuhärra üles puua. Viimase õnn, et pakku pääses. Kord tulid rootslased külla ja tahtsid nekrute, siis viidi koos teistega kaasa ka Siim. Ühes mõisas, kus rootslased öömajale jäid, said nekrutid põgenema. Kõik selle tõttu, et rootslased hakkasid jooma ja mõisameestega tülitsema, siis kaklesid rootslased ja mõisamehed ja keegi suutis kogemata mõisa põlema panna. Kogu selle segaduse ajal suutsid nekrutid põgeneda. Hiljem tapsid rootsalsed kõik mõisamehed, et varjata oma süüd selles, et mõis maha põles ja nekrutid põgenema said
annaabi.ee 
