sai temaga lähedasteks sõpradeks. Üsna pea märkas Belinski Nikolai talenti ja edutas teda nooremtoimetaja positsioonile. 1843. kuni 1846. aastani toimetas ta erinevaid väljaandeid. 1846. aasta lõpul saavutas ta populaarsuse Pjotr Pletnevi ajakirjas mis on tuntud ka kui "Sovremennik". Suur osa töötajatest, kaasaarvatut Belinski, hülgasid Pjotr Krajevski ajakirja ning liitusid "Sovremennik"-ga et teha koostööd Nekrassoviga. 1848 aastal, andis Belinski Nekrassovile õigused avaldada artikleid ja muud materiali mis oli originaalselt plaanitud almanahhi jaoks. Nekrassov andis ajakirja Sovremennik välja 1847. kuni 1866. aastani. 1868.st aastast andis ta välja ajakirja Otetsestvennõje Sapiski. Nikolai Nekrassov töötas üle kümne aasta talurahva elu käsitleva epopöa ,,Kellel on Venemaal hea elada" kallal, mis tal jäigi lõpetamata. Ta kannatas kroonilise kopsuhaiguse kallal, mille pärast pidi ta veetma kuid soojemas kliimas, põhiliselt Itaalias
Tal oli pr päritolu vanaema, seetõttu oskas G pr keelt hiilgavalt. G aitas ka Dostojevskit. 1843. aastal lõpetab D kooli ja astub siis inseneride komandosse, kus teenib pool aastat. Ta lahkub teenistusest ning mõistab siis, et temast peab saama kirjanik. 1844. aastal alustab D tööd oma esimese originaalteose kallal ,,Vaesed inimesed". Ta kirjutab seda mitu korda ümber. D on endas kindel, kuigi tal kirjanikeringis tutvusi pole. Grigorovits viib käsikirja Nekrassovile, kes oli ajakirja Sovremennik toimetaja. Tammsaare kirjutis ,,Sissejuhatuseks" kirjavahetus D ja Nekrassovi vahel selle teose avaldamise kohta. Belinski kriitik. ,,Peterburi kogumikus" avaldatakse D esimene romaan. ,,Vaesed inimesed" selleks ajaks oli D tutvunud pr sotsiaalutopistlike ideedega (Saint- Simon utoopilise sotsialismikoolkonna alusepanija. Ta oli krahv; Fourier tema õpilane). Nende autorite töid avaldati tolle aja vene ajakirjades
annaabi.ee 
