Skulptuur Kreeka skulptuuri eripära oli vabaplastika. Hakati kasutama ohtralt marmorit. Arhailises skulptuuris oli veel võõraid mõjusid, eelkõige egiptuse kunstist (sama juuste stilisatsioon, jäik kehahoiak ja saamatult kujutatud jalaaste). Näoilmes on üritatud anda edasi rõõmsat meeleolu, venitades suu naljakas ja naiivseks muigeks. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid kuroseid ja riietatud neiukujusid koresid. Kiiresti areneti realismi suunas. Lokid muutusid loomulikuks, naeratust asendas rahulik selge ilme, tekkis klassikaline näotüüp. See nägu ei muutunud pikka aega, sest kunstnikku ei huvitanud konkreetne inimene vaid inimene üleüldse. Klassikalisel ajastul osati kujule anda erinevaid poose. (nt Myroni ,,Kettaheitja"). Täiustus lihaste modelleering, Polykleitos töötas välja ideaalse inimese proportsioonid. Kuulsaim kujur oli Pheidias, kes lõi
Tervikuna muutus arhitektuur mitmekesisemaks, ühendati eri stiile, lisandusid idamaised mõjud ning hooned muutusid toretsevaks, dekooriga ülekuhjatuks. Skulptuur Kreeka skulptuuri eripära varasematega võrreldes oli vabaplastika domineerimine. Alates 6.sajandist eKr kasutati enim marmorit. Arhailises skulptuuris on valdavad egiptuse mõjud. Keha hoiak ja ehitus on egiptuse pärane, kuid näod on naiivselt naerul. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid kuroseid ja riietatud neiukujusid koresid. Kreeka skulptuur iseseisvus kiiresti ja arenes realismi suunas. Kujunes nn klassikaline näotüüp kitsas nina laubaga ühel joonel, sügaval asetsevad silmad, väike täidlane suu. Kunstniku ei huvitanud mitte konkreetne inimene, vaid inimene üldse, inimene oma parimas variandis. Klassikalisel ajastul osati juba skulptuurile anda kõikvõimalikke poose, parim näide Myroni ,,Kettaheitja" (säilinud rooma marmorkoopiad). Täiustus lihaste modelleerin
annaabi.ee 
