Hobune 3 c) B. Franki jaotus geograafiliselt ja päritolust: · Idamaine rühm: (equus caballus orientalis): elava temperamendiga kuivad hobused. ( väike- aasia, araabia ps. · Läänemaine rühm (equus caballus occidentalis): esimestele vastandina flegmaatilised, kuiva konstitutsiooniga, suure pea ja lühikeste jalgadega ning rohke karvastiku ja jämeda luustikuga. (l-euroopa: ardenn, perseron) d) Ewart jagas hobused nehringi indeksist lähtuvalt : · Stepihobune otsimik kitsas, näoosa arenenud rohkem, pea profiil sageli kumer. Indeks (240-260) ida aasia steppides peeneluulised vormid: mongoli, taga baikali, baskiiri jt · Kiltmaa hobune pea lühike, laia otsmikuga sirge või veidi nõusa profiiliga. Indeks (224-238). Levinud kõrbes ja kiltmaadel, elava temperamendiga ja kuiva konstitutsiooniga, jalad kuivad, peened ja õhukese nahaga. Lakk ja tukk väikesed
Aluseks tänapäeva kiirushobustele. 2. läänemaised (e.c. ...) need lääne-euroopa piirkonnad, kus sagedasti sajab vihma ja hobused on koheva konstitutsiooniga, suure ja koheva konstitutsiooniga, luustik tugev, läänemaised on alusteks tänapäeva raskeveohobustele. Ardenn. Ewart jaotas ühesuguste ökoloogiliste tunnuste kaudu, mis on kujunenud keskkonna toimel, mitmesugustes piirkondades loodusliku valiku teel ühest liigist. Ta vaatas just pead, ja kasutas Nehringi indeksit. S.t kolju pikkus jagatud kolju laiusega. Tema jagas kolmeks: 1. stepihobune jämeda luuline, iseloomult flegmaatiline ja tal on toores konstitutsioon. Otsmik on kitsas. Kolju indeks 240-260. Näokolju osa on tugevamini arenenud kui ajuosa. Pea ja ninamiku profiil on sageli kumer. Ta on levinud stepi vööndis. Siia kuuluvad mongoli hobused. Üks on Baikalis teine UK-s. 2
annaabi.ee 
