hall. Ja olgem ausad, me mäletame rohkem viimase aja halvemaid hetki kui paremaid, eriti kui muresid on tekkinud mitmeid. Probleemide hoidmine ,,lõdvas haardes" ja kestev tegelemine tühja-tähjaga röövib valmisoleku tarbe korral kõike mängupanevalt jõudu pingutada. Negativism on iseloomulik neile kutselistele äpardujatele, kel elus ikka viltu näib vedavat. ,,Äpu" otsib mineviku luhtumistest aina uusi tõendeid selle kohta, et ega tulevikuski midagi head ole oodata. Et negativismist lahti saada, tuleb olla optimistlikum loogiline küll, kuid oleks see nii kerge ka elus, kui kirjas. Optimisliku eluhoiaku omandamine on omamoodi võimekuse kunst. Enamasti on vaja ütlused, millel on natukenegi negatiivset tagamõtet, asendada täielikult positiivsust sisaldavatega. Näiteks Näe, jälle vedas viltu," asemel öelda: ,,Noh, üks õppetund jälle juures. Edaspidi tuleks...". Kõige rohkem mõjutab arengut (ükskõik milles) eesmärk. Eesmärgikindlus lubab
kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku karjääris tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi muutmaks laadi („Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: „Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu” Paljud hakkasid huvituma ta töödest. Edu oli kahjuks saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta kuulihaava läbi ühe oma vasaku käe sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga Kopenhaageni haiglas, valmis ka "Nietzsche portree". Alates 1909
Laps püüab end kehtestada, oma võimu näidata. Kui vanem jääb kaotajaks, on laps võtnud täiskasvanu positsiooni ja lapsevanem lapse positsiooni. Laps saab teadmise, et nõrgemale ei või loota, ning ta turvatunne kaob, mistõttu käitumine muutub ebakindluse tõttu üha ebastabiilsemaks. Kolmas kolmeaastase kriisi sümptom on t r o t s, mida peetakse selle vanuse keskseks näitajaks. Kolmeaastase kriisi on seetõttu nimetatud trotsiperioodiks. Trots erineb negativismist selle poolest, et on ebaisikuline. Kui negativism on alati suunatud täiskasvanule, kes momendil õhutab last mingile tegevusele, siis trots on suunatud kasvatusnormide ja eluviisi vastu, mis on lapse jaoks kehtestatud. Laps on rahulolematu kõigi asjade suhtes, mida talle pakutakse. Kangekaelsusest erineb trots selle poolest, et on suunatud väljapoole, suhestub välisega ja on esile kutsutud soovist jääda oma tahtmise juurde.
annaabi.ee 
