esinevaid vesi ja nafta, gaasilistena süsihappegaas, väävelvesinik jt. Tahkeid mineraale on ligi 3000, umbes 50 nendest on laiema levikuga, esinedes mitmete kivimite koostises. Kristallide kuju on paljude mineraalide üks tähtsamaid välistunnuseid. Vastavalt väliskujule eraldatakse prismalised (kvarts), nõeljad (kips), lehtjad (vilgud) jne. Kristallid. Tihti on üksikutele mineraalidele iseloomulik kindel väline kuju (nt melahhiit esineb sageli neerukujuliste kobaratena, kips kiuliste kristallide kogumitena jne). Värvus on tunnus, mida esimesena märgatakse, seetõttu on a mineraalide nimetused otseselt või kaudselt seotud nende värvusega. (nt albiit – valge, koloriit – roheline, hematiit – veri). Sageli on üks ja sama mineraal värvunud erinevalt, sõltudes mõne kõrvalise elemendi vähesest lisandist, selliseid värvust andvaid keem.elemente nim. kromofoorideks. Tähtsamateks kromofoorideks on raua rühma
murdumisnäitaja siis minimaalse väärtuse no= 1.486. Kaksikmurdumise tulemusena paistab eseme kujutis läbi optiliselt kvaliteetse. Kaltsiiti esineb peamise mineraalina lubjakivi, marmori, kriidi koostises. Kõrge kaltsiidisisaldusega on ka mõned biotekkelised struktuurid (munakoored). Kaltsiidist koosnevaid kivimeid kasutatakse ehitusmaterjalidena, metallurgias, paberitööstuses ja mujal. Malahhiit (CuCO3/OH/2) esineb enamasti tihedate neerukujuliste masside ja nõruvormidena. Värvuselt on ta roheline, kriipsu värvus enamasti heleroheline. 6 Kaltsiumkarbonaat Kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) molekulmass on 100,1. Ta ei lahustu vees, aga on väga tundlik happetele. Kaltsiumikarbonaadi tihedus on 2.8 g/cm 3 ja sulamistemperatuur 825°C. Kaltsiumkarbonaat on laialt levinud ja väga tavaline aine . Teda leidub
Puuvarbi ühendas kasevitstest punutis. Ülesvoolu tõusva kudekala püüdmiseks mõeldud püünise ümber oli vaiadest tugiseadis koos laudadest kandlavaga. Sellel liikus püüdja, kes pikavarrelise kahvaga ammutas kaitsast kalu. Mädajõe püünis oli kasutusel kogu suve, enne jää tekkimist koristati varrad varju alla, kuid tugiseadis jäi talveski jõkke. 1950. aastatel avastati Vastseliina lähedal Kise järves ja Pahijärve veepinna alandamise tõttu kuivalejäänud kaldaribas neerukujuliste püüniste vaiakontsud. Tõenäoliselt oli ka siin tegemist kaitsataoliste püünistega. Nende läbimõõt oli pikuti üle 4 meetri ja laiuti üle 3 meetri. Püüniste olemasolust järvedes, rääkimata kasutamisajast, ei teadnud kohalikud vanemadki inimesed midagi. Kaitsaga sarnane kalapüünis oli esiisaks seisevnoodale. Kaitsasarnast kalapüünist on tuntud mitmel pool Venemaal, Soomes, Ukrainas ja Lääne- Euroopa maades
annaabi.ee 
