Sõnaväge mäletati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast lastelegi. Linnused kerkivad Keskmise rauaaja alguses hakati Eesti alal ehitama linnuseid. Sel ajal rajatud linnused püsisid kasutusel enamasti viikingiaja lõpuni. Linnuste juures paiknes peaaegu alati ka asula. Eriaegsed Eesti linnused võib väliste tunnuste põhjal jagada nelja peamisse tüüpi: 1) kolmest küljest looduslikult kaitstud neemiklinnused, kus linnus on valli ja kraaviga eraldatud ülejäänud neemikust; 2) looduslikult kahelt poolt kaitstud niinimetatud Kalevipoja sängid, kus enamasti seljakul või voorel paiknev linnus on eraldatud ülejäänud mäest linnuse otstes paikneva valli või kraaviga; 3) omaette kõrgendikul paiknevad linnused; 4) tervenisti valliga ümbritsetud ringvall-linnused Keskmisel rauaajal ja viikingiajal kasutatud linnused on peaaegu kõik eri tüüpi neemiklinnused või nn Kalevipoja sängid. On ka üksikuid omaette kõrgendikul
(1050). Nende linnuste kõrval oli tavaliselt ka asula. Välja kujunes kolm peamist linnusetüüpi: 1. neemiklinnused, mis asusid jõe või järve ääres või lihtsalt maastikul oleva pikliku kõrgendiku, neemiku tipus ning olid niimoodi kolmest küljest looduslikult kaitstud. Neljandast küljest ehk ülejäänud neemikust eraldas linnust vall ja kraav. 2. nn. Kalevipoja sängid, mis asusid piklikul seljakul või voorel, olles nii looduslikult kahest küljest kaitstud. Kahest teisest küljest eraldas linnust ülejäänud mäest vall ja kraav. 3. omaette kõrgendikul paiknevad linnused 4. ringvall-linnused, mis olid tervenisti valliga ümbritsetud. Peamiselt ehitati neemiklinnuseid ja Kalevipoja sänge. Omaette kõrgendikul paiknevaid linnuseid
annaabi.ee 
