HELME ORDULINNUS LIIS LEPIK MT-13 KIRJELDUS Helme ordulinnus on tänapäeval varemeis olev ordulinnus Valga maakonnas, Helme vallas, Helme alevikus. Linnus paiknes kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müüri jäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest. Linnus paikned kohati kuni 20 m kõrgusel jõeäärsel neemikul ja sellel oli vaid üks, lõunasse avanev sissepääs, mida kaitses vallikraav. Pealinnus kujutatas Helmes põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 116 x 70 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitamaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas AJALUGU Liivi sõjas jäi Helme linnus imekombel puutumata. Linnus hävis 1658. aastal, mil parajasti oli käimas Vene-Rootsi
rohkesti on pärnasid ning grupiti mände. Võõrpuuliikidest leidub kõrgeid lehised ja nulge. Lopsakas on pargi alustaimestik. All Helme oja ääres kasvavad laanesõnajala laiad puhmikud. ,,Kas tunned maad" 25,02 kell 12,15 ( autoreid ei tea) Helme ordulinnuse varemed Helme ordulinnus ehitati arvatavasti 14 saj. Kiriklikes allaikates mainitakse linnust 1412.a. Linnus rajati ,et kontrollida teed mis ühendas Sakala ja Ugandi muinasmaakonda. Teeäärsel neemikul paiknev linnus järgis künka looduslikke piirjooni: linnusehooned ehitai müüride sissekülgedele, sissepääs oli lunas, seda kaitses vallikraav. Linnusevärava ees teisel pool vallikraavi, neemiku lõunaosas asuval silla ehk Keldrimäel oli eelkindlustus mida linnusega ühendas sild. Helme linnus oli tunnistajaks paleepöördele Liivi Ordus- siin vangistati 1471.a. Oktoobris ordumeister Johann von Herse. Arvatakse, et vangistaja oli tema ametijärglane Brend von der Borch. Linnuse
võib pidada soodsaid looduslikke tingimusi. Kuna Kesk- Eestit läbis looduslik veetõke: Emajõgi ja Pärnu jõgi oma soiste kallastega, siis looduslikult oli ületuskohtadeks 2 soodsat kohta,üks Viljandi kandis ja teine Tartus, kus Toomemägi kaarjalt ulatub praeguse Laia tänava juurest Emajõeni ja vastaskaldal on ka kuivem ala (Pullerits, 2005). Tartus teostatud arheoloogilised väljakaevamised lubavad arvata, et Toomemäe neemikul asus küttide ja kalastajate peatuspaik hilis-kiviajal või hiljemalt varasel metalliajal. Kindlalt saab väita, et Toomemäel asus muistsete eestlaste neemikkindlus juba vähemalt 5-7 saj.p.Kr. (kaevamiste käigus leitud riibitud pinnaga savinõu killud), mis paiknes hobuseraua kujuliselt Toomeneemiku idatipul praeguse Tähetorni kohal(Pullerits, 2005, Salupere, 2004, Pullat, 1980). Esialgne maalinnus ei olnud eriti hästi kindlustatud. Edasistel sajanditel kuni XI saj iga
annaabi.ee 
