korduks. Helilise hääliku puhul lisanduvad põhitoonile ülemtoonid, mida võimendatakse kõnetraktis valikuliselt. See sõltub kõnetraktis moodustavatest kambrikestest, mis vastavalt oma kujule ja mahule mõne ülemtooni võimendavad (õhk hakkab seal kestvalt ülemtooni sagedusele võnkuma) või vastupidi, summutavad. Neid kambrikesi moodustatakse kuni viis: huulresonaator, suuava kuni keele tõusuni, suuava keele tõusust neeluni, neeluõõs, ninaresonaator. Funktsioneerivate kambrikeste suurus ja kuju ning osalemine kõne moodustamisel sõltuvad mitmest asjaolust: missugune keele osa on tõstetud ja kui palju, kas keel toetub hambakaarele või mitte, kui palju on suu avatud, mis asendis on huuled, kas pehme suulagi on tõstetud ja kui palju, mis asendis on neeluõõs. Kõik nimetatud tunnused on koos häälekurdude seisundi fikseerimisega vajalikud iga hääliku iseloomustamiseks. Kõrvalekalded
Eri tugevuse, kõrgusega helid jne nim formantideks (need on hääle tunnuste kombinatsioon siis). Kui neid formante püütakse projekteerida paberile, projekorile, kujuneb häälikuspekter. Need tunnused, formandid moodustavad kombinatsiooni, mida nim. spektriks. Resonaatorkambrikesed on otsselt seotud tunnuste moodustamisega: huulikuresonaator - ehk kuidas huulte asend mõjutab hääliku kõla; suuava keele tõusuni ; keeletõusust neeluni; neeluõõs (võib muutuda vastavalt vajadusele); ninaresonaator (muutumatu). Hääliku moodustamine sõltub resonaatorite normikohasusest. Koartikulatsioon avaldub peamiselt siirdena (ettehaaramine, järelmõju) ja prosoodiliste nähtustena). Innervatsioon: keelenärv, keele-neelunärv, uitnärv. Alates neelust pole liigutused teadlikustuvad. Meie lihaste asendit, toonust jne regu-vad närviimpuslid : peamiselt siis keelenärv,
annaabi.ee 
