täitumine kristallaatomite väliskatte elektronidega e.valentselektronidega. Elekrit juhib: ained millel on valentsitsoon osaliselt elektronidega kaetud nt erinevad metallid. Elekrit ei juhi: ained millel on valentsitsoon elektronidega täidetud, liikumisvabadus puudub ja seega elektrivool ei pääse läbi nt. väärisgaasid. Valgustajurites ehk fototakistites(elektroodiga pooljuhtfotoelement, mille juhtivus oleneb kiirguse kogusest) rakendatakse fotojuhtivust, see tekib kui neelduvate footonite energia ületab keelutsooni laiuse. Aatomite elektronkatte kihilise ehituse tingib Pauli keeluprintsiip, mis väidab et 2 samas aatomis paiknevat elektroni ei saa olla samas kvantolekus, st kui erinevate elektronide kvantarvud on samad, siis omavad need elektronid vastupidist spinni. Elementide keemilised/füüsikalised omadused sõltuvad elektronide arvust väliskihil. Elektronkatte kihte tähistatakse s,p,d,f ja g. Elektronmikroskoobis kasutatakse
Kordamisküsimused 12. kl. füüsika 2. kontrolltööks teemal AATOMI EHITUS. Tean: fotoefekt (sise- ja välis) – elektronide väljalöömine ainest valguse toimel. Sisefotoefekt on niisugune valguse vm elektromagnetkiirguse põhjustatud nähtus, mis tekib tahkes aines, harilikult pooljuhis, kui selles neelduvate footonite energia ületab aine aatomi keelutsooni laiuse. Sisefotoefekti kirjeldavad põhimõisted on fotojuhtivus ja fotogalvaaniline efekt. Sisemises liiguvad footonid aine sees, aga välisel tulevad ainest välja. Kui footonite energia on piisav tekitamaks juhtivuselektrone, mis suudavad ületada energiabarjääri ning ainest väljuda, ilmneb fotoemissioon ehk välisfotoefekt. Välisfotoefekt on omane metallidele.
paljudele molekulidele ja sõltub elektronide liikumisest aine erinevate energiatasemete vahel. Kiirguse neeldumist teatud aine poolt iseloomustab neeldumisspekter, mis sõltub aine struktuurist ja on seega ainele spetsiifiline. Neeldumisspektri võib jagada kolmeks piirkonnaks: ultraviolett- (200-400 nm), nähtava valguse- (400-750 nm) ja infrapunane (750nm-50mm) spekter. spektris esinevad maksimumid vastavad antud aines neelduvate kvantide lainepikkusele. Valguse neeldumine oleneb valguse lainepikkusest. Bouguer-Lambert-Beeri seadus Lahuses neeldunud valguse intensiivsus on eksponentsiaalses sõltuvuses valgust neelava aine kontsentratsioonist ja valgust neelava kihi paksusest. Valguse neeldumist teatud aine lahuses iseloomustab lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A). A=log I0/I, kus I0- lahusele langeva valguse intensiivsus; I- lahust läbinud valguse intensiivsus.
paljudele molekulidele ja sõltub elektronide liikumisest aine erinevate energiatasemete vahel. Kiirguse neeldumist teatud aine poolt iseloomustab neeldumisspekter, mis sõltub aine struktuurist ja on seega ainele spetsiifiline. Neeldumisspektri võib jagada kolmeks piirkonnaks: ultraviolett- (200-400 nm), nähtava valguse- (400-750 nm) ja infrapunane (750nm-50mm) spekter. spektris esinevad maksimumid vastavad antud aines neelduvate kvantide lainepikkusele. Valguse neeldumine oleneb valguse lainepikkusest. Bouguer-Lambert-Beeri seadus Lahuses neeldunud valguse intensiivsus on eksponentsiaalses sõltuvuses valgust neelava aine kontsentratsioonist ja valgust neelava kihi paksusest. Valguse neeldumist teatud aine lahuses iseloomustab lahuse optiline tihedus (D) ehk absorbtsioon (A). A=log I0/I, kus I0- lahusele langeva valguse intensiivsus; I- lahust läbinud valguse intensiivsus.
Kindla lainepikkusega elektromagnetilise kiirguse neeldumine on iseloomulik paljudele molekulidele ja sõltub elektronide liikumisest aine erinevate energiatasemete vahel. Kiirguse neeldumist teatud aine poolt iseloomustab neeldumisspekter, mis sõltub aine struktuurist ja on seega ainele spetsiifiline. Neeldumisspektri võib jagada kolmeks piirkonnaks: UV(200- 400nm), nähtav valgus( 400-750nm) ja infrapunane( 750nm-50mm) spekter. Spektris esinevad maksimumid vastavad antud aines neelduvate kvantide lainepikkusele. Valguse neeldumine oleneb valguse lainepikkusest. Analüüsi tundlikkus ehk väikseim kontsentratsioon, mida antud meetodiga on võimalik määrata, oleneb aine molaarse neeldumiskoefitsiendi väärtusest ja on seda suurem, mida suurem on koefitsent . Nõrgalt värvunuks loetakse lahuseid, mille =400-500 ja tugevalt värvunuks, mille =100 000-150 000. Väikseimaks mõõdetavaks kontsentratsiooniks on
43. Müra põhilised mõisted helisagedus-helilainete sagedus helirõhk-akustiliste võnkumiste poolt tekitatud rõhk pinnale helitugevus-energiahulk, mis ajaühiku jooksul kandub läbi helilaine levimissihiga risti asetseva ühikpinna helitugevuse nivoo-helitugevuse suurus kuuldeläve suhtes 44. Müra vähendamise teed 1.mürataseme vähendamine vahetult müraallika juures 2.mürataseme vähendamine müraallika ja kaitstava töökoha vahel 3.neelduvate materjalide kasutmine tööruumi kattepindadel 4.isikukaitsevahendite kasutamine 45. Vibratsiooni vältimine 1.töömeetodid, millega puudub või on väiksem kokkupuude vibratsiooniga 2.piirata vibratsiooniga kokkupuute kestvust ja intensiivsust 3.muuta töökohtade paigutust ja kujundust 4.töötaja juhendamine ja teavitamine riskidest 5.vibratsiooni vähendavate abivahendite kasutamine 46. Valgustuse põhilised mõisted
Kontseptsioon, et kiirgus koosneb footonitest, on radiobioloogia seisukohalt väga oluline. Röntgenikiirguse neeldumisel elusorganismis ei ole energiapaigutus ühtlane, energia neeldub kudedes ja rakkudes ebaühtlaselt eraldi pakettidena, millest igaüks on piisavalt suur, et lõhkuda keemilisi sidemeid ja vallanda sündmuste ahelat, mille lõpptulemuseks on bioloogiline muutus. Mitteioniseeriva ja ioniseeriva kiirguse kvalitatiivne vahe põhinebki üksikute neelduvate energiaportsjonite suuruses, mitte kogu energias, mis neeldub. Selle väite tõestamine ei ole keeruline. On teada, et 4 Gy suurune kogukeha doos lõpeb suure tõenäosusega kiiritada saanud inimese surmaga. Energiahulk, mis sellise doos absorbeerudes neeldub, on ca 67 kalorit ja soojusenergiana salvestudes põhjustaks selline energiahulk kehatemperatuuri tõusu ca 0,002°, mis arusaadavalt ei tekitaks mingit bioloogilist muutust. Sama energia on võimalik saada näiteks suutäie
annaabi.ee 
