Ka ehte juures läksid peategelaste arvamused eri teid pidi. Naispeategelase jaoks tähendas see millegi nõnda kõrge väärtusega eseme leidmist, millele hinda on raske määrata, meespeategelane aga ihkas keed enda kätte vaid kättemaksu pärast, sest ta uskus, et Angelic' aitab tal needusega isa tapja hävitada. Kui kogu meeskond oli lõpuks arvamusel, et on ehet ümbritseva ohuga kursis ning otsinguid alustasid, siis eesmärgi saavutamisel tõdesid nad, et olid eksinud. Angelic'i Needusel oli palju suurem võim, kui nad olid ette uurinud ning kujutanud ning see kohutas kõiki nõnda, et keel lasti vajuda tagasi sinna, kust ta leitud oli. Seega mõisteti, et ka sajanditepikkused väärtuslikud teadmised ei maksa tegelikult midagi, sest omal nahal kogetu oli ülejõukäiv. Kui nad olid kindlad, et teavad, mis saama hakkab, siis pärast juhtunut ei mõistnud keegi, mis tegelikult äsja sündis.
Ateena õitseaja demokraatliku ideoloogia esindajaid. Väga menukas. Võitis Aischylost tragöödiavõistlusel. Tragöödiate raskuspunkt kandus inimeste, nende otsuste, võitude kujutamisele. Kui Aischylos püüdis inimeste käitumist põhjendada kõrgemate jõudude mõjuga ja inimene oli sageli jumalate kokkupõrke objekt, siis Sophoklese kangelased tegutsevad iseseisvalt, määravad ise oma käitumise teiste inimeste suhtes. Jumalaid toob harva lavale, ,,suguvõsa needusel" pole seda rolli, mis Aischylosel. Kõrgemate jõudude toimimine avaldub asjade loomulikus käigus. Sophoklest huvitavad indiviidi, mitte aga suguvõsa saatusega seotud probleemid. Seetõttu loobus ta süzeeliselt ühendatud triloogia põhimõttest: igaüks kolmest tragöödiast on tal kujundatud iseseisvaks kunstiliseks tervikuks, mis sisaldab endas kogu oma problemaatika. Teiseks oluliseks uuenduseks oli Sophoklesel näitlejate arvu suurendamine kahelt kolmeni (mitmekesisem tegevus).