Ta oli löödud sellest, et tema pidi poisikesena juba tegema mehe asju. Ja veel hullem tema ei saanud iial kogeda seda, mis tunne on olla koos oma armastatuga. Ragnfridi ja Lauritsa jutust tuli veel välja, et ka nende esimene poeg polnud Lauritsa oma. Lauritsa küsimusele, miks Ragnfrid varem sellest ei rääkinud, ütles Ragnfrid, et tal oli häbi ning veel enam ta ju nägi, kuidas Laurits suhtus Erlendisse. Naine palus, et Laurits karistaks teda, lööks, neaks, ajaks talust minema, kuid Laurits mainis, et ,,nüüd on nagu natukene hilja". Pärast liikumatut vaikust üritas Ragnfrid Lauritsa kätt puudutada, Laurits aga pani selle oma põlvele ja nii nad olid seal liikumatult, sõnagi lausumata ja ootasid hommikut.
TEINE NÄITLEJA: Arm kestku meil ka siis, kui kuu ja päike teist sama palju teha jõudnud käike. Kuid oh, sul tervis hiljuti on just läind kehvaks, huulil pole naeratust. Ma olen mures, aga sinu meel mu murest ärgu ehmatagu veel. Oh, jäta see! Siis reetja oleksin; ma nii ei tee! Teist meest ei, ennem ma end ära neaks! Vaid mehetapja teist kord pulmi peaks. KOLMAS NÄITLEJA: Kibe kui koirohi. TEINE NÄITLEJA: Teist abielu kasuhimu seoks, ei saaks see armastuse tõukel teoks. Teist korda kadund kaasa tapaks ma, kui suudleks sängis teise mehega. KOLMAS NÄITLEJA: Ma usun, et nii mõtlebki ta just, kuid tihti murrame ju lubadust.
annaabi.ee 
