Idas pääsevad välja ja tuleb välja, et teisel poole on teistsugune maailm, sinine, kus elab pääsurahvas. Nendega tehakse mingi leping, võivad elama jääda. Putukad on aga väga kiimalised ja hakkavad pääsunaisi kimbutama. Putukad lendavad lõunasse. Kollane maailm, kus elavad tirtsud. Nendega samuti leping. Sama stsenaarium kordub. Putukad aetakse imnema, lähevad läände, kus on kollase maailma väljapääs, neljas maailm, kus elavad pueblod (navajode vaenlased), nendega on väga raske läbi saada, maailm on must-valge. Siis putukad lepivad kokku, et ei tohi riielda, aga see enam ei aita, sest jumalad on nendest tüdinenud. Tulevad 4 jumalat, toovad maisitõrvikud ja loovad nendest uued inimesed, tuul puhub elu sisse neisse. Naine sünnitab kaksikud, hermafrodiidid. Mäger poeb tirtsude maale, taeva ja maa eeskujul hakakvad inimesed tülitsema. mehed ja naised lähevad eraldi vist. Jõe eri kallastele. Naised on
Nende aksepteeritavas kultuurilises käitumises välditakse silmsidet, on ebaviisakas teisele inimesele silma vaadata, see kandus üle ka filmitegemisse. Lähedus filmimisel ei olnud probleem, vaid just silmade filmimine. Uurijad avastasid veel, et kui kedagi filmiti, siis ainult oma sugulasi või väga lähedasi tegelasi, ei filmitud võõraid. Ka nt selleks, et filmida hobust laenati see oma lähisugulaselt. Uuriti ka seda, kuidas filme monteeriti filmi jutustamise põhimõtted. Navajode puhul polnud oluline sujuv üleminek, nt et inimene istub ja tõuseb sujuvalt püsti, vaid et ühel hetkel istub ja järgmisel on juba püsti. Uurijad imestasid, et navajod monteerivad äärmiselt kiiresti, oldi alguses kindlad, et nad monteerivad suvaliselt, nagu jumal juhatab. Isegi õppinud monteerijale on keeruline meelde jätta, kus midagi on. Nad mäletavad palju rohkem mustreid, kuna see on peas/meeles, ei pea nad palju mõtlema ja teevad monteerimist ja asju üldse väga kiirelt.
annaabi.ee 
