esile kaasasündinud ideed. Seetõttu peab see toimuma õppeainete kaudu, mis kõige paremini ilmutavad juba olemasolevaid algeid. Kasvav vajadus erialaspetsialistide järgi ja psühholoogia edusammud õppimise uurimisel 20. saj. alguses lükkasid selle tõekspidamise ümber. Õppimine on võime, mis on evolutsiooni käigius loomadel ja inimestel kujunenud kohanemiseks keskkonnaga. Käitumise muutust selles kohanemisprotsessis ajendavad kas hedonistlikud (e naudisklevad) motiivid (õpetajale hea mulje jätmine jutukusega vm) või sisemine huvi ümbritseva maailma vastu. Õppimine kui protsess leiab aset inimese teadvuses ja on kirjeldatav vaid välise käitumise põhjal tehtud järeldusliku mõttekonstruktsioonina. Tänapäevaste ettekujutuste järgi defineeritakse õppimist kui suhteliselt püsivat muutust potensiaalses käitumises, mis tekib praktilise kogemuse vahendusel. Tahtlik õppimine – kui õppur püüab teadlikult omandada
kaanonid ei luba alkoholi peielauas, sest käesolevale matusetalitusele on tähtis mitte söök ja jook vaid palvetamine, mis juba iseenesest ei ole ebakaine olekuga ühtesobiv. Alkoholitarvitamise kombe hakkas levima pärast Teist maailmasõda ( 2004: 228).. Ammune vene peiete peatoit oli kutja, mis valmistati nisu- ja odrateradest ning meest. Terad sümboliseerisid peidetud elu ja usku tulevasse elluärkamisse ( 2004: 227), mesi sümboliseeris maiuspala, millega naudisklevad jumalakartlikud hingede taevariigis.15 Lisaks kutjale söödi peietel kõiksuguseid putrusid, kaera- või jõhvikakisselli, kalapirukaid, pannkooke. Põhja-Eestis on olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna- Eestis teatakse seda kommet vähem (Torp-Kõivupuu 2003: 69). Tänapäeval teevad Eestis elavad venelased tihti kaks peielauda. Üks on lähedaste sõprade ja perekonna jaoks ja seda peetakse kusagil kohvikus või baaris. Sinna kutsumata tulla on
annaabi.ee 
