Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924). Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooniga ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natürmoorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles J. Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafilisi tehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal, motiivideks enamasti Ahja, Taevaskoja ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt. Teosed · Räpina veski, õli, 1913, Tartu Kunstimuuseum
Kuna A. Kotlil puudus varasem kunstiharidus, tuli tal ,,Pallases" kõigepealt töötada üldklassis, kus sel semestril andsid joonistust, maalikunsti, natüürmorti, pead ja akti vaheldumisi K. Mägi, N. Triik, A. Vabbe, G. Kind ja V. Mellik. Kohalkäimise lehtedel ei figureeri A.Kotli nimi kuigi sageli. ,,Pallase" aegseid visandeid, portreid ja maastikke säilib arhitekti isiklikus arhiivis, nendes on selgelt tunda õpilaslikkus, mis usinalt püüab natuuritruuduse poole. 1923. a. esimese poolaasta ,,Pallase" õpilaste nimekirjast A. Kotlit enam ei leia, ülikoolist sai ta lõpparve 30. jaanuaril ja juba 30. aprillil 1923 immatrikuleeriti Danzigis. Kaheksasemestrilise stuudiumi jooksul anti küllaltki mitmekülgne ja põhjalik arhitektuuriharidus. Suures ulatuses oli praktilisi projekteerimistöid eraldi ehitusmaterjalide ja hooneliikude kaupa, õpetati perspektiivi ja kujutavat
annaabi.ee 
