Tema armastus jäi tihti vastamata ja oma raamatus ,,Kannatamine", kirjutas ta eluideaalide purunemisest, elu pahupoolest ja isiklikust kibestumisest. Ta oli tihti närviline ja mõttes. 6 II JAAN OKSA LOOMING Oks kirjutas väga palju proosat, luulet, publistikat ja kirjanduskriitikat, millest enamik on hävinenud. Ta kirjutas ka palju arvustavaid teoseid, mida iseloomustavad maitseotsustused ja otseütlemised. Oksa on nimetatud naturalistiks, "hingestatud" või "ülehingestatud" realistiks ja romantikuks. Oma teostes kirjeldas Oks valu nii, nagu keegi teine seda varem teinud polnud. Jaan Oksa ilukirjanduslikust loomingust on säilinud väike osa (paarkümmend proosapala ja sama palju luuletusi), mis valminud valdavalt lühikese ajavahemiku jooksul (1906-1910). Ilukirjanikuna alustas Oks külaeluaineliste visioonidega ,,Kolmekesi", ,,Isa ja pojad",
Zola innustus kirjaniku ja kriitiku Hyppolyte Taine töödest, kes oli seisukohal, et inimolemuse määravad ära kolm tegurit: rass, keskkond ja moment. Rass seostub pärilikkusega, keskkond füüsiliste või sotsiaalsete tingimustega, mis kujundavad inimese iseloomu, moment aga näitab mingit etappi inimese elus ja ühiskonna ajaloos. Kirjutamisel oli Zola jaoks esmatähtis loomulikkus, elulähedus (,,natuur"), mille järgi hakatigi Zolad nimetama naturalistiks. Zola põhjendas uut voolu oma teoses ,,Eksperimentaalromaan" (1880). Zola väitis, et kirjaniku ülesanne on kujutada võimalikult täpselt elu üksiknähtusi. Romaan oleks hea võimalus eluga eksperimenteerida. Romaani ,,Thérèse Raquin" teeb eriliseks Zola naturalistlik käsitluslaad. Kirjanik tahtis seal uurida temperamente, mitte karaktereid. Zola põhjendab Thérèse´i kuritegu ... ja ühiskonnale sobimatu ... .
annaabi.ee 
