Võõrliik on mitte päris maine liik. Liik, mis on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil. Tahtlikult sissetoodud liikide puhul on enamasti tegu koduloomade või kultuurtaimedega, ent vahel on liike introdutseeritud ka majandatavate koosluste reguleerimiseks. Tahtmatult sissetoodud liike nimetatakse ka tulnukateks, näiteks taimede puhul tulnuktaimedeks. Võõrliigid võivad naturaliseerida, s.t levida looduslikesse kooslustesse ja neis püsida. Võõrliike, mis naturaliseerivad eriti ulatuslikult, nimetatakse invasiivseteks. Juba 19. sajandil Euroopas levinud invasiivsetest taimeliikidest on tuntuks saanud vesikatk. Võõrliigid Eestis Eestis on enne 19. sajandit sissetoodud võõrliikide arv väga väike. Võõrliikide arv kasvas järsult koos aianduse ja rahvusvahelise transpordi arenguga 20. sajandil. Selle tulemusel ületab taimede osas Eestis kasvavate võõrliikide arv pärismaiste liikide arvu praegu mitmekordselt.
projekteeritakse looduslik (ehk liikidevaheline) erinevus ühiskondlikule plaanile. Igatahes on endogaamia ja endokulinaaria erinevad asjad, sest naiste diferentseerimine sõltub ühiskondlikust tahtest, aga erinevaid liike ei saa keegi identseks teha. Lihtsustades võiks asja vaadelda nii, et kastid "võrduvad" looduslike liikidega, tootemgrupid näevad looduslikes liikides kaste. Sealjuures kastid naturaliseerivad tõelist kultuuri valesti, tootemgrupid aga kultuuristavad loodust õigesti. Ühiskondlike funktsioonide süsteem vastab looduslike liikide süsteemile; olendite maailm asjade maailmale, see tähendab, et looduslike liikide süsteemi ja toodetud objektide süsteemi võib vaadelda kui vahendava iseloomuga kooslust, mida kasutatakse, ületamaks looduse ja kultuuri opositsiooni ja mõelda nad tervikuks.
annaabi.ee 
