· muudel juhtudel, kui on võimalik kontaktioht vaenlasega. Tähelepanu saamiseks on neli võimalikku moodust: · üks tugev vile (ainult lahinguolukorras); · sõrmenips; · koputus sõrmenukkidega vastu püssipära; · vaikne vile. Käemärkide andmisel tuleb arvestada, et: · käemärki antakse alati selle käega, milles pole relva; · relv on alati suunatud vastase poole; · võimalusel ei tohiks kasutada sõrmekombi- natsioone (labakindad). Nähes käemärki on sõduri ülesandeks: · käemärki dubleerida; · veenduda, et ees, taga või kõrval liikuvad sõdurid seda nägid ning; · tegutseda kästud moel. 117 KÄEMÄRGID 2.113 Koguneda 2.114 Näen või kahtlustan vaenlast 2.115 Vaenlast pole näha 2.116 Takistus 118 2.117 Jaoülem 2.118 Rühmaülem 2.119 Luure
pärandumine) ja nendevahelisi kombinatsioone on suhteliselt raske jälgida, sest erinevate fenotüüpide (lahknemisklasside) arv on siis liiga suur. Lahknemissuhete eksperimentaalne kontroll on aga põllumajandusloomade puhul võimalik vaid tunnushaaval, kasutades monohübriidset, mõnikord ka dihübriidset ristamist. Dihübriidne ristamine Ristamist, kus jälgitakse korraga kahe tunnusepaari pärandumist ja nendevahelisi kombi- natsioone, nim dihübriidseks. Näiteks vaadeldakse kahe tunnuse - karvavärvuse ja pigmendi jaotumise - päritavust veistel. Teatavasti domineerib veistel must värvus (geen B) punase üle (b) ja ühtlane karvkatte pigmenteerumine üle kogu keha (geen S) kirju värvuse (s) üle. Ristates mustakirjusid homosügootseid veiseid (BBss) punaste homosügootsetega (bbSS), saadakse esimeses põlvkonnas kõik mustad loomad, kes oma genotüübilt on diheterosügootsed e dihübriidid (BbSs)
annaabi.ee 
