eraldi. Tänu sellele oli võimalik propageerida Duce kultust ning näidata ükskõik milliseid sündmusi positiivses võtmes. Kuna paljud infokillud olid teada ainult üksikutele isikutele, siis viis selline ajakirjandus lõpuks olukorra nii kaugele, et valitsuses muutus desinformeerituks ning isegi Mussolini hakkas lõpuks ajakirjanduse väljamõeldisi uskuma. Kultuuri allutamine riigile toimus alles 1930-ndatel aastatel, kuigi ka siis ei muutunud see nii fasistlikuks kui näiteks Saksamaal natsimeelseks. Kuna Mussolini arvas, et kunsti ei peaks tegema kunsti pärast, vaid praktilistel põhjustel, siis püüdsid 1935. aastal loodud 8 Wolfson, R. 1987 Years of Change. 18 propaganda- ning 1937. aastal loodud rahvakultuuri ministeerium juhtida muusikat, kirjandust, kunsti ja kino. Mussolini jaoks kõige võimsaks kultuurivaldkonna relvaks oli filmikunst. Selle arendamiseks loodi 1925
Baltisaksa käsitluse põhiskeem - vallutati hõimud, tsiviliseeriti nad, võitlus Leedu vägedega ja Vene võimuga. Teine teema sisevõitlused Liivi ordu ja piiskoppide vahel. Ajaloolaste silme eest terendas Preisimaa võrdlus. Sellele Liivimaa iseseisvumisele järgnes 1558. aasta katastroof. Esile tõusevad piiskop Albert ja ordumeister Plettenberg seoses kahe sündmusega, Vene-Liivi sõda, aasta? ja reformatsioon. Baltsisaksa oma koolkond hääbus 20. sajandi 3-4 aastakümnel, osalt muutus natsimeelseks, osalt inimesed lahkusid elavate hulgast. Liivimaa keskaja uurimine jätkus peale II maailmasõda Saksamaal. Baltisaksa päritolu ajaloolased õpetasid välja riigisaksa päritolu uurijaid, kes on siiamaani Liivimaa uurimist jätkanud. Teiseks suunaks Eesti ja Läti ajaloovaade, saanud alguse samuti baltisaksa autoritelt, nt Karli Merkel, tema tähtteoseid "Liivimaa esiaeg". Ideoloogiliseks lähtekohaks talle valgustus. Teatavasti