aasta Berliinis. Ühest küljest pimestavad vaatajaid säravad kostüümid, mõjuvad meeldivalt orkestrimuusika ja kohati suurepärased laulunumbrid (eriti tuleb kiita Tanja Mihhailovat), teisalt jääb aga rõhuma jõudu koguva natsipartei peaaegu füüsiliselt tuntav kohalolek. Haakristi kasutatakse lavastuses isegi liiga palju. Armsad laulvad lapsed, kellele trikster haakristidega õhupalle müüb, meelitavad publikult välja aplausi. Kui aga hiljem üle lava natsilipp lehvima lööb, tundub selle taustal näitlejate väga heale ühislaulule plaksutamine küsitav. 11 Ka ood, mida Kaljujärve tegelane laulab teises vaatuses ahvikostüümis ja roosas kleidikeses tegelasele, saab lõpus eemaletõukava noodi: isegi kui su pruut on kole nagu ahv, siis vähemalt pole ta juut. 40 aastat tagasi esilinastunud film «Cabaret» peaosas Liza Minnelliga oli sisult üsna teistsugune
Lapse kõige tugevam mälestus Berliini-perioodist on seotud ühe pühapäevase jalutuskäiguga. Natside rongkäik "Sa marschiert mit ruhig festem Schritt" oli mõjus vaatepilt. Tänaval müüdi haakristilipukesi ja et need kõigil olid, pidi lipu loomulikult saama ka Lennart. Georg Meri keeldus alguses natsilippu ostmast, kuid andis siis "no olgu siis, aga ainult täna õhtuks" -põhimõttel pojale järele. Lk 2 Järgmisel päeval koju lõunale tulnud Georg Meri nägi, et Lennartil on natsilipp ikka veel alles. Ta võttis lipu ja murdis selle katki. Lennart Meri sõnul pole ta oma isa ei enne ega pärast nii vihasena näinud. Alice Meri oli üritanud meest rahustada, öeldes, et Lennart on alles laps, aga sellest ei olnud palju abi. Lennart Meri on nentinud, et lapsepõlvest peale on ta elanud poliitiliselt teadlikus õhkkonnas. Kodus peetud vestlused ning vanemate hoiakud ja arvamused kujundasid Lennarti veendumusi ja seisukohti, ilma et ta seda ise oleks alati teadlikult tajunud.
annaabi.ee 
