Nõukogude Liitu huvitas Saksa-Vene 1914. aasta piiri taastamine ja vabad käed Dardanellides, mis oleks võinud olla separaatrahu hinnaks. Siiski jäi Hitler endale kindlaks ja keeldus Nõukogude Liiduga ametlikest kontaktidest, nähes selles võimalikku tüssamist ja Moskva soovi lääneriikidelt rohkem järeleandmisi välja pressida. Neil aastail omandas natslik reziim kogu Euroopas järjest ebainimlikumaid jooni. 20. jaanuaril 1942 toimunud natsijuhtkonna Wannsee konverentsi otsuse kohaselt alustati juutide massilist hävitamist. Hiljem holokaustiks nimetatud genotsiidi läbi hukkus umbes kuus miljonit juuti. Samas käivitas 6 Saksamaa võimsa propagandasõja, näitamaks nii Nõukogude Liidu kui ka lääneliitlaste inimvihkajalikkust. Lääneriikide puhul andsid selleks alust järjest sagenevad ja võimsamaks muutuvad õhulöögid, mis
viib teiste Natsi-Saksamaa ohvrite kannatuste alahindamiseni. Holokaustil oli tohutu moraalne ja poliitiline mõju 20. sajandi II poolele. Selle tulemuseks oli õiguslike printsiipide ja standardite loomine inimõiguste kaitseks. Genotsiidi ja inimsuse vastaste kuritegude mõisted tekkisid reaktsioonina Natsi-Saksamaa holokaustiga seotud kuritegudele. Läbirääkimistel Nürnbergi Rahvusvahelisel Sõjatribunalil, mis toimusid kohtumõistmiseks natsijuhtkonna üle, tõsteti üles mõiste „genotsiid ehk teisitimõtlejate ja allutatud vähemuste hävitamine“, kuid hiljem võeti selle asemel kasutusele terminid „tagakiusamine“ ja „inimsusvastane kuritegu“. Genotsiidi Nürnbergi Statuuti lülitamise läbikukkumise põhjuseks on asjaolu, et genotsiid polnud rahvusvaheliselt tunnustatud kuritegu. Selle debati vaigistas ÜRO eriresolutsioon genotsiidi kohta 11. detsembril 1946 ning lõpliku lahenduse sai küsimus 1948
annaabi.ee 
