Riik toetus ratsionalistlikule loomuõigusele, mille seadusandja koodeksite kaudu ka positiveeris [Ibid., lk 129]. Carl Magnus Bergbohmi (1849-1927) oli seisukohal, et loomuõiguse kehtivuse on võimatu ja kehtib üksnes selle aja positiivne õigus e. seadus. Kui iga seadus on õigus, siis õigusvõim 16 ehk riik võib kehtestada suvalise sisuga õigust. Saksamaal see toimuski natsidiktatuuri aastatel, kui kõigepealt ,,korrigeeriti" põhiseaduse inim- ja põhiõiguste osa, mis käsitleti kui liberalismi ja individualismi sünnitist, mis ei sobivat kokku ,,rahvaühiskonnaga" ja seepärast ei saavat neile kuuluda põhiseaduses keskne koht [Luts 1997, lk 131]. Antiliberalismi ja antiindividualismi nimel võideldi ka avalike subjektiivsete õiguste vastu. Germaani rahvaühiskonna huvidest lähtuvalt tuli niisiis piirata ka ,,võõrliigiliste", näiteks juutide ja
1) Muldvana Hindenburgi valitsus. 2) Hitleri ja natsidega arvestamine. 3) Kommunistide diktatuur. Rahvuskonservatiivid ja suurtöösturid teevad selles olukorras panuse Hitlerile, kuna usuvad, et teda on võimalik kontrollida, alahindavad Hitlerit. 30.01.1933 Hindenburg nimetas oma poliitilise lähipiiri soovil (von Papen) Hitleri riigikantsleriks, uues valitsuses on vaid kolm natsi (sellest Hitlerile piisab, et kehtestada diktatuur mõne kuuga). Natsidiktatuuri kehtestamine 1933 Kestab vähem kui pool aastat, veebruarist juulini 1933. Sakslaste enamuse jaoks ,,kaootiline" demokraatia ei olnud omaette väärtus (nii nagu oli Suurbritannias ja Prantsusmaal), vaid olulisemaks peeti: rahvusaadet ja ,,korda majas" ehk konservatiivseid väärtusi (põhjuseks: Saksa keelenatsionalismi iseloom ja demokraatia noorus). Võimuhaaramise ja tasalülitamise graafik: - 30.01.1933 Sai Hitlerist konservatiivse koalitsioonivalitsuse riigikantsler
annaabi.ee 
