Riigirootsi keeles on kaks tooniaktsenti. Lause tasandil on intonatsioonil mitmeid funktsioone, nii ekspressiivseid kui ka grammatilisi (küsimuslikkuse näitamine). Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon). - Diakriitilised märgid IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne. Foneetiline vaheldus Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks. Iga hääliku puhul on olemas n-ö ideaalasend, mille poole kõneelundid püüdlevad ning mille keel ja
IPA - Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik, mille esimesed versioonid loodi juba 19.saj. Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke). IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka aspiratsiooni, konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist. 10. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Segmedid e häälikuüksused - vokaalid ja konsonandid. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm). Segmenteerima e eristama - nt oma esimest keelt suudad segmenteerida teistest. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi hääli.
annaabi.ee 
