suu ammuli, ta oli küll lootnud, et naabrinaine kutsub tema appi sigu rukkist välja ajama, aga et Krõõt lihtsalt sead heleda häälega koju kutusb seda ei osanud ta ette näha. See hetk süübib ka alatiseks Pearu mällu ja ka viimsel surmatunni tuleb talle see meelde. Sel hetkel Pearu justkui kiindus Andrese naisesse täielikult ja kahetses, et temal sellist väärt eite polnud. Tegelikult Pearu oligi selline tundeline inimene, ta võttis kõiki oma ebaõnnestumisis kohtus või narualuseks jäämist väga südamesse. Ka Andres ei olnud koguaeg tuim ja tööd rügav inimene, ka tema süda muutus nii mõnelgi korral härdaks. Teoses on nii mõnigi seik, mis tõestab seda, kui kaastundlik Andres olla võib. Andres on päästnud lausa Pearu elu. Pearu nimelt oli oma sulasega väga ülekohtune olnud ning hiljem maksis sulane ome peremehele selle eest kätte, lastes viimase peaaegu surnuks peksta. Andres nimelt oli see, kes verise Pearu teeservast leidis ja koju kandis
Kui sõda võidukalt lõppes, siis hakati karistama neid, kes polnud sõjast osa võtnud. Karistusvägede ees on Olovernes. Mõned allutatud rahvad paluvad armu ja lubavad Neb.-t kummardada, kui jumalat. Juudid hakkavad kartma. Võtmelinnaks Jerusalemma oli Petuulia, seda hakatakse kindlustama. Sellest saab teada Olovernes, ta pahandab ja ei saa aru miks nad ei alistu. Üks preester annab Olovernesele nõu juute parem mitte puutuda, sest nende jumal kaitseb neid ja Olovernes saaks lihtsalt narualuseks. Preester aga võetakse kinni ja saadetakse Petuuliasse. Ta võetakse seal vastu. Petuulia piiratakse niimoodi sisse, et kaevud jäävad piirajate aladele- juudid jäävad janu- ja näljahäda kätte. Rahvas nõuab, et linn tuleb ära anda. Linna kaitsev väepealik ¸ütleb rahvale, et kui viie päeva jooksul neid Jumal ei aita, siis antakse linn ära. Nüüd sekkub Juudit, kes on olnud 3 aastat ja 4 kuud lesk- ilus, rikas, tark ja jumalakartlik- kõik austasid teda
annaabi.ee 
