suuri muutusi seltskonnakultuuris. Lühikese aja jooksul muutusid põhjalikult seltskonna- tantsud, tantsuorkestrid ja ka tantsumuusika. Täpseid andmeid Eestis tegutsenud lärmidžässi bändide kohta ei ole. Kuna tegemist oli aga valitseva suurmoega, siis tõenäoliselt Tallinnas mõned sellised bändid siiski olid. Sellele võimalusele viitab ka Rahvalehe 64 artikkel “Takt ja trumm, jazzband orkestrid Tallinnas”: “/.../ vahest lähevad need mehed otse narruseni, milles on kõike, ainult mitte teravmeelsust ja vaimurikkust. /.../ Mis sest, et puudub moodsa jazzbandi hing – saksofoon /.../”. Lärmijazzile iseloomulikult mõttetud on ka seal loetletud bändide nimed: “Dodo-band”, “Olala-band”. “/.../ Kõige viimasel astmel on vist mingisugune “Jim-Dandy-band”, /.../ kes õige kahvatu ja vaimuvaese mulje jättis”. Meil ei suutnud lärmidžäss siiski läbi lüüa ja noote keegi ei põletanud, nagu näiteks Soomes ette tuli (Jalkanen
dajatega, linnaeestlaste saksastumisest jne., aitasid need teosed kaasa kirjanduse vaateala laienemisele, kuna varasem proosa piirdus peamiselt küaelu ainestikuga. Peamist huvi pakub Bornhöe jutustustes tolleaegse olustiku, mitmesugustesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste, nende mõteviisi, harjumuste ja vaadete tõpäane kujutus. Tätsamates nendest --«Anni neitsipõves» ja «Rollides», mis on oma sisult võdlemisi läedased --on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku uhkuse ja rahvusliku übuse paljastamine, millega kirjanik jäkas oma ajalooliste jutustuste võtlevat suunda. Omapäases satifrilises laadis kirjutatud teos on «Tallinna narrid ja narrikesed» (1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris
annaabi.ee 
