püsiv – muutuv Lugeja teadlik eksitamine pidevalt muutuva vaatepunktiga. [Todorov viitab ka B.Uspenski “Kompositsiooni poeetikale”. Töö pühendet vaatepunkti probleemile – vaatepunkt ideoloogiline, lingvistiliste vaatepunktide kombineerimine tekstis, vaatepunktid erinevatel tekstitasanditel. Uspenskit on kritiseeritud, kuna ta piirdub kompositsioonist kõneldes vaatepunkti problemaatikaga. Todorovi töödes kerkivad esile teemad, mis saavad keskseks uues uurimissuunas – narratoloogias.] 2. Barthes "Sissejuhatus jutustavate tekstide struktuursesse analüüsi" Nimetatud teos ilmus 1966 a. Barthes üldistab varasemaid süsteeme. B. alustab sellest, et jutustuse kirjeldusel tuleb kasutada strukturaallingvistika kogemusi (aga lingvistika ei tegele lausest suuremate objektidega, lingvistika jaoks on väljaspool lauset teised laused). Kuid lause ja diskursus on homoloogilises suhtes – mõlemal juhul on tegu semiootilise süsteemiga ning viimaste suhtes kehtivad sarnased reeglid
4. Kultuur 4.1 Kombed 4.2 Elatise hankimine - kuidas küttida, põldu harida jne. 4.3 Seadused (hierarhiline pool) 4.4 Pärimus - võib kuuluda osa kombeid kui ka selliseid asju, mis on tegelikult õnnetuslikud, nt. luuakse tülitsemine inimeste vahell, vastuolud. Kiri. 4.5??? Loomislood? Tundub, et siin ongi piir, siin võiksime asja ära lõpetada. 1. Ontoloogia 2. Mütoloogia 3. Narratoloogia (tegelased) - tavaline narratoloogia siin ei kehti, raske õelda, milline on jutustaja hääl. Narratoloogias nimetatakse jutustaja häält nullhoovuseks, pole fokusseeritud. Oluline on mitu loojat on. Kui on nt. üks looja, siis kuidas ta teiste olenditega suhestub? Suhtlus. Veeuputuse müteem. Millised on tegelased ja mis ajas see toimub. Ruum, mis on loodud puhtalt jutustuse vahenditega. Diegeesi mõiste, jäänud väga elitaarseks, aga iseenesest hästi oluline ja isegi keskne mõiste. Võime tegelastest ja häältest rääkida palju tahes, aga tegelaste vaheliste suhete dünaamikat, siis ilma
annaabi.ee 
