silmas pidades. Piiritletud on narratiivi algus ja lõpp, antud narratiivi esitajale kriteeriumid episoodide valikuks, antud edasi nende episoodide omavahelise seose ja viidatud nende tähendusele jutustaja jaoks. Narratiivi oluliseks tunnusjooneks peetakse ka kogetud sündmuste esitamise ajalist järgnevust. Narratiivides esitatakse sündmusi, mida rääkija on emotsionaalselt ja sotsiaalselt väärtustanud ja hinnanud, kuna need on sisenenud narraatori elulukku ja omandanud seal tähenduse. Narratiivide esitamisse on kaasatud kuulajaskond, kellele lugu esitatakse ning tavaliselt on narratiivis olemas vastuväited kuulajaskonna oletatava ebasoodsa reaktsiooni ja kriitika suhtes. Narratiiv luuakse ühe käsitluse kohaselt vastastikuse interaktsiooniprotsessi käigus koos kuulajaga. Narratiivuurimus erineb teistest uurimistraditsioonidest narratiivi määratlemise poolest, selle
olukorrast teise. Selle muid osiseid (karaktereid, meeleolusid) käsitletakse sõltuvana sündmustiku arengust. Lugu on narratiivi abstraktsioon, loo sündmused on loogilises järgnevuses, nende narratiivne järjestus võib selles erineda. Narratiiv kui suhtlustoiming vahendab sõnumit saatjalt vastuvõtjale, selles aktis osalevad loo esitaja (narraator), loo tegelane (aktant) ja loo jälgija (kuulaja, vaataja). Narratiivi tähendus luuakse narraatori ja jälgija suhtluses. Tekstil endal ei ole lõplikku tähendust, ta on avatud. Selles ei jälgita püsivaid üksikelemente (motiiv) vaid mõisteahel liikumist. Narratiivi mitmetes eri definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht
annaabi.ee 
