4. Rahulolematuse kasv, narodnikute liikumine ja keisri tapmine. AleksanderII muutus alalhoidlikumaks ja seda süvendas ülestõus Poolas ja kasvav rahulolemaus nii aadlike, talupoegade kui ka haritlaskonna hulgas. Mässu eesvedajateks olid madalamatest ühiskonnakihtidest pärit segaseisuslased uus Vene haritlaste põlvkond. Loodi mitmeid salaühinguid. Tollaaegse mässu peamiseks kandajaks sai narodniklik ehk rahvameelsuslik liikumine, mis tugines Lääne-Euroopa revolutsioonilistele teooriatele. Esialgu püüdsid narodnikud oma ideid propageerida peamiselt rahulikul teel, kuid 1870. aastate lõpul võeti kasutusele terror: tapeti kõrgemaid riigiametnikke. 1866. aasta märtsi algul tegid narodnikud salaorganisatsiooni Rahva Tahe liikmed uue pommiatentaadi ja keiser sai surma. 5. AleksanderIII vastureformid ja venestuspoliitika.
aastal. Revolutsiooni see kaasa ei toonud, küll aga hävitas võimaluse Venemaal reformide läbi demokraatlikuks saada. Keisri tapmise eest poodi Narodnaja Volja juhid Andrei Zeljabov (1851-1881) ja Sofja Perovskaja (1853-1881) koos mitme kaasosalisega üles. Hiljem üritasid organisatsiooni liikmed tappa ka keiser Aleksander III-t, selles eest poodi üles ka näiteks Lenini vanem vend ja eeskuju Aleksandr Uljanov (1866- 1887), ent kuna isegi keisri tapmine revolutsiooni ei olnud toonud, siis narodniklik liikumine hääbus. Narodniklusest väljakasvanud poliitiliste gruppide baasil loodi 1901 Sotsialistide-Revolutsio- nääride Partei (esseerid). Selle eesmärk oli sotsialistlik riigikord, kus maa on talupoegadele jagatud väikeste maaomanditena (bolsevike taotlus oli maa kollektiviseerida). Revolutsioon tuli teostada talupoegade poolt. Esseerid kujunesid Venemaa vaeste talunike ja intelligentide seas väga populaarseteks ja olid 1917 seetõttu ka valitsuses.
annaabi.ee 
