meie maa, meie õiguse järele. Ka siis, kui meie hõim selga saab surisärgi manala õues, kuulete kisendust kõues, kanarbikus ja soos, sügissajus ja rajuhoos õiguse järele. 6 2 Sinu käed nad aheldanud, kodumaa, peksnud narmaiks su piha. Aga su vabadusiha murda ei saa võõra piits ega kepp. Vaevakask ja maarjalepp nurmedel mullani maas. Aga nad ei sure, vaid tõusevad taas, siis kui sureb meie mure. 3 Pilved pahempidi karjun, killu kisendan kuust. Mu kisendus lõigaku läbi teie lihast ja luust! Tükkideks kisendan taeva, kisendan mustaks päikese! Kisendan, kuni teil väikese ja vahva maa ning rahva kannatuse ja vaeva pärast on
inimkonna hääbumisega! Aga kui tähtsuseta on ikkagi aine ulatus ning kui tähtis läbitunt, kaasaelat, psükoloogiliselt võltsimatu, täpne käsitlus, seda kriipsutab Gailiti uus romaan jälle kord alla. Terved rahvad hukkuvad hirmsa tõve möllus! Kogu maakera on ainus korjuste kuhi! Ent me jääme külmaks. Määratumad naiste parved märatsevad ja purustavad metsikus hüsteerias ringi! Rebitakse üksteise käest õhinas viimased mehed narmaiks! Aga meie ei usu märatseva naistekarja kirge, sest et me pääle paberi ja trükitähtede muud ei näe. Gailiti uut romaani lugedes tuli mul meele nii mõnigi raamat, kus kõneldakse hoopis pisikesist asjust, kus ei hukku ükski maailm, ent kus lugija siiski pannakse kõike kaasaelama, võimsalt oma meelevalla alla haaratakse. Gailiti stiilis pole märgata tähelepandavaid muudatusi. Ikka püüd igat lauset võimalikult ülespuhuda ja liiglihastada, värve nii paksult kui
annaabi.ee 
