Afganistani põhilist maanteed, erivägede ülesandeks oli põhiliselt relvakaravanide varitsemine Pakistani ja Iraani piiril ning nende hävitavitamine õhus ja maal. NSV ajal kestis ajateenistus noormeestel 2-3 aastat, mis moodustas noormeste senisest elust 10- 15%. Armeese astudes võis sattuda sõidima erinevatele rinnetele, Afganistani pääsesid vähesed. Lasnamäel asuv kogunemispunkt moodustas põgenike laagreid: suur saal oli täis kahekordseid narisid. Edasi saadeti noormehed riiga Riiga. Vahetati riided armeeriiete vastu. Mõned proovisid oma riideid müüa, kuid see oli asjatu. Saabuti tulevasse teenistuskohta. Afgansistani sõjast läbi üksiksõduri seisukohast rääkiva raamatu "Võitlus kahel rindel" autori Alar Niguli sõnul oli kõige raskem sõjaväe rutiini vastu võtta, kuid kuni nad polnud oma rühmaga veel Afganistani jõudnud, teadsid nad, et kõige hullem osa on veel ees
Siis me veel ei teadnud, et lehekülg „Klooga“ ei ole meie jaoks veel lõppenud. 49 Lagedi oli inimtühi paik metsade ja põldude keskel. Ja kuigi viibisime seal ainult kolm nädalat, jäi see koht meile meelde – siin lahkusime isast. […] Lagedil pandi meid barakkidesse, kus ei olnud põrandaid, narisid ega lavatseid, magasime paljal maapinnal. Aga seal toideti paremini. Laagri piirde taga elas eestlasest SS-seersant oma perekonnaga. Tema maja õuel oli väliköök kateldega. Töötasin seal kütjana, minul ja minu paarilisel lubati ära süüa jäägid kateldest. Isa ja vend töötasid laagris. Möödus kolm nädalat. Kord töö ajal tuli meie juurde sakslane ja käskis kiiresti laagrisse tagasi tulla. Ta rääkis midagi evakueerimisest. Saime aru, et meid viiakse jälle mõnda teise kohta
annaabi.ee 
