sa ise ei suudaks oma peaga kunagi välja mõelda. Karta, et kõik, mida sa ette kujutad on päriselt olemas. Teada, et vahe sinu ja hullumeelsuse vahel on vaid definitsiooni küsimus. Nautida seda teadmist. Elus olla tähendab unistada. Joosta mõttes mööda kastemärga muru, mis laiub üle Sotimaa. Sõita Harley Davidsoniga mööda lõppematult pikka suvist maanteed, roosad juuksed kuklas lehvimas ja kannikale tätoveeritud ,,Issand'' või midagi muud sedavõrd napakat, et selle paljastamist õigustab ainult surm. Elus olla tähendab karta ja läbi kukkuda ja pettuda ja uuesti üritada ja ennast teiste järgi painutada ja haiget saada ja kõigest hoolimata ikka ja alati püsti tõusta ja edasi minna, tugevama ja targemana. Elus olla tähendab valetada.Eitada oma salasoove ja patuseid ihasid. Igatsust vabaduse, vaikuse ja üksinduse järele. Teha nägu, et tegelikkust pole olemas ja elu on reklaamipausina mööduv nähtus
jutustamisele,mis oli Lüllii lemmikteema. Härra Saul Härra Saul, hüüdnimega Kondiiter oli usuõpetuse õpetaja. Kes tuli Tooderi asemele. Ta oli teistsuguse maailmavaate ja ellusuhtumisega magister. Härra Saul on väike, pruntja kehaga ja ebaproportsioonaalselt peenikeste jalgadega mees. Alati mustas pintsakus ja kohutavalt kitsates mustades pükstes. Liigutustes midagi tõesõna napakat. Ta oli veidi üle neljakümne ja liikus tänaval selle ea kohta pigem pisut vanameheliku sammuga. Tal olid ka veidrad nõksud. Aeg-ajalt lõi ta kellegi ees seisatades kannad uskumatuplaksatusega kokku. Ise samal ajal naeratades, pisikesed valged hambad välkumas. Ta oli selline õpetaja, kes istus kateedri, võttis ajalehe ja lasi õpilastel tööd kirjutada. Tal olid augud ajalehtedesse lõigatud ja nii jälgis ta klassis spikerdajaid. Positele meeldis Tooder rohkem,
Tooderi asemele tuleb teistsuguste maailmavaate ja ellusuhtumisega magister Saul. Härra Saul on väike, pruntja kehaga ja ebaproportsioonaalselt peenikeste jalgadega mees. Alati mustas pintsakus ja kohutavalt kitsates mustades pükstes. Ülekerkinud sepiku taolises näos ovaalsete traatprillide taga muutliku titesuu ja muutumatu nöbinina fantastiliselt vahelduvad vihased, valusad, rõõmsad, imestavad, loitvad, kõiketeadvad ja hoopis lapsemeelsed silmad. Ja liigutustes midagi tõesõna napakat. Ta oli veidi üle neljakümne ja liikus tänaval selle ea kohta pigem pisut vanameheliku sammuga. Tal olid ka veidrad nõksud. Aeg-ajalt lõi ta kellegi ees seisatades kannad uskumatuplaksatusega kokku. Ise samal ajal naeratades, pisikesed valged hambad välkumas. Ta oli selline õpetaja, kes istus kateedri, võttis ajalehe ja lasi õpilastel tööd kirjutada. Tal olid augud ajalehtedesse lõigatud ja nii jälgis ta klassis spikerdajaid.
vabastame ta kindlasti. Jim ütles siis, et hea küll, ja me istusime ja rääkisime endistest aegadest. Tom aina küsis kõiksugu asju; ja kui Jim ütles, et onu Silas käis iga päev või ülepäeviti temaga palvetamas ja et tädi Sally käis vaatamas, kas tal oli hea olla ja küllalt süüa, ja et mõlemad olid nii lahked kui vähegi võimalik, siis ütles Tom: «Nüüd ma tean, mis me teeme. Saadame sulle nendega mõned asjad.» Ma ütlesin: «Ara midagi sihukest tee. Nii napakat mõtet pole ma veel kuulnud.» Aga ta ei pannud mind tähelegi; rääkis aina edasi. Nii ta tegi ikka, kui tal mõni kava oli kindel. Ta jutustas Jimile, kuidas me talle saadame nöörredeliga piruka ja muid suuremaid asju Natiga, neegriga, kes talle süüa tõi. Ta käskis Jimi tähelepanelik olla, mitte imestada ega Nati ees pirukat pooleks murday Ütles siis, et väikesed asjad paneme onu kuue taskutesse, ja ta peab nad sealt varastama
annaabi.ee 
