sampoon koos juuksepalsamiga kaks ühes, ja mõned ravimid, mida organism transpordib täpselt õigesse kohta kus ravi hakkab toimima. Algse tulevikupilti nanotehnoloogiast sõnastas Eric Drexler 1986. aastal. Ta kujutab nanomõõtmelisi masinaid mis suudavad töötada aatomilise täpsusega. Masinad on mehaanilised, mis koosnevad erinevatest hammasratastest, kolvidest ja teistest liikuvatest osadest. Tänaseks on teadlased loobunud edasi arendama mehaanilisi nanomasinaid, kuna neile masinatele mõjuksid vedelikes Browni liikumise tõtttu liialt suured jõud ning pinnajõu tõttu nad kleepuksid koheselt esimese materjali külge. Teine teooria, mille Drexler sõnastas oli bioloogilised nanomasinad. See tähendab et bioloogilisi aineid- lipiide ja valke ja muid aineid kasutades välja töötada nanotehnoloogiat. See teooria, tollal kui Drexler selle kirja pani, tekitas inimeste seas kartuse, et õnnetu juhuse või kurjade
poolena kaks tegurit: võimaluse pressida polüpropüleen paindlikku filmi ja, et tegu on plastmassilaadse leiutisega. Kohus lükkas vastava patendiavalduse mittekasulikkuse alustel tagasi, kuna avaldaja ei esitanud ühtegi praktilist polüpropüleeni ja selle filmi kasutust. Ning väide, et polüpropüleen on plastmassilaadne, oli ebapiisav.71 Lisaks polüpropüleeni näitele esineb veel erinevaid kitsaskohti. Nimelt on nanotehnoloogias kasutatav seade võimeline ehitama nanomasinaid ning iseend taaslooma, ning seda kõike ühes protsessis. Selline monteerija võib tulevikus ehitada ükskõik, mida loodus lubab eksisteerida. Vastuseks esineb aga arvamusi, et iseenda taasloomine ja nanorobotid ei ole võimalikud ehk tegu on võimatute asjadega. Selline ebakindlus monteerija töötamise kohta tekitab aga praktilise leiutise kohalt probleemi, kuna hiljem võib muutuda raskeks võimalus välja tuua spetsiifilised monteerija kasutusalad. 72
annaabi.ee 
