endast maha ulatuslikke merelisi setteid (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html). Karpide, tigude, merisiilikute ja riffe ehitavate kuudikkorallide tõttu nägi Juura ajastu merepõhi välja nagu tänapäeval. Puudusid ainult paljud nüüdisaja lülijalgsed, kelle areng algas Juura ajastul. Joonis 14. Hilis-Juura merepõhja elustik Tähtis elavate vetikate rühm on lubjasisaldusega nannoplankton ehk kääbushõljum, mis ilmus Vara-Juuras. Tänapäeval need hõljuvad vetikad on koondunud troopilistesse meredesse ja nende soomusplaadid moodustavad süvameresetete tähtsa koostisosa (http://www.ut.ee/BGGM/referaat/juura.html). Juura maismaa taimeriigis domineerisid paljasseemnetaimed (hõlmikpuud, bennetiidid, palmlehikud) ja sõnajalgtaimed. Vee-elustikus oli ammoniitide kõrgaeg, rohkesti oli ka karpe, tigusid, merisiilikuid, ränikäsni ja koralle.
Need keraslased olid ogadeta liigid, kes eelistasid külma vett. Väljasurnud liigid olid aga enamasti okkalised vormid, kes olid kohanenud soojade tingimustega. Selle põhjal võib oletada, et väljasuremise põhjus oli kliima jahenemises. Lubja-nannoplanktoni häving ei oli väga detailselt dokumenteeritud, kuid Eotseeni viimase 7 milj. aasta jooksul, toimus nende liikide tohutu kahanemine. Lubja- nannoplankton eelistas sooja vett, nii et pole üllatav, et globaalse kliimamuutuse käigus säilus 120 liigist umbes 40. Eotseeni-Oligotseeni üleminekul toimus suur väljasuremine ka merepõhja elustikus. Välja surid perekonnad, kes olid kohastunud vaid soojade tingimustega. Mereliste imetajate fossiilid Põhja-Ameerika lääneosast näitavad väljasuremise kahte episoodi, mis kattuvad foraminifeeride neljanda või viienda väljasuremisega..
annaabi.ee 
