Kuid piirivalvurid vahistasid ta ja hiljem lasti Roobach sõjaväljakohtu otsusel maha. Pärnuski oldi ülestõusuks valmis. Kuigi 149 protsessil anti Pärnus kohtu alla kuus kommunisti, õnnestus kohaliku komitee juhil Jaan Real (1896-1938) kaduda põranda alla. 30. novembri õhtul koondatigi kõik Pärnu võitlussalgad Lina tänava koonduskorterisse. Võitlejaid saadi loodetud 100 asemel ainult 40. Asja rikkus paljugi endise TÜV liikme Jaak Nanilsoni mõrv 16. augustil. Nanilson oli 1923. aastal valitud Riigikokku, kuid ta läks üle iseseisvate sotsialistide poolele, mispärast ta arvatavasti tapetigi. Relvastuseks oli kommunistidel ainult 10 revolvrit ja 20 vintpüssi. Mäss pidanuks toimuma siis, kui Tallinnast jõuab kohale teade riigipöördest. Oodates mässu puhkemist, jagati omavahel ära Pärnu linna kõrgeid ametikohti. Selle käigus mindi ka tülli, kuid üks juhtidest peatas tüli, öeldes, et Venemaal saabuvad abilised saavad
lõpetamine - sellised näiliselt vägagi viisakad loosungid. Just selle Töörahva Ühise Väerinna loosungitega saavutasid kommunistid edu. Kehtestati oma kontroll Eesti Ametiühingute Kesknõukogu üle. Illegaalsed kommunistid imbusid kõikvõimalikkesse organisatsioonidesse - noorsportlaste ühingutesse jne. Tulemused ei jäänud olemata - 1923. aasta II aasta valimistel 10 saadikut parlamenti. Jaak Nanilsoni juhtum - Abja Töövabriku tööline - teatas, et loobub koostööst kommunistidega ja läks sotsiaaldemokraatide hulka. Augusti 1924 langes ta mõrva ohvriks - avalik saladus, et mõrva taga seisid kommunistid. 1924. oli EKP u 2000 liiget, lisaks sellele u 700 noorkommunisti ja poolehoidjaid tunduvalt rohkem. 1923. aastal toimusid ka KOV valimisid - Tallinnas sai 33% protsenti häältest. Tegemist ei olnud mitte ainult kommunistide pooldajatega linnades, vaid
annaabi.ee 
