Tamm ning lüürilises luules Karl Eduard Sööt ja Anna Haava. Värsseepika (s.t. jutustava luulepoeemide, ballaadide, valmide) esiletõus seostubki peamiselt Jakob Tamme ja Juhan Liivi nimega. Jakob Tamme ballaad ,,Orjakivi" ja valm ,,Punik" kuuluvad eesti luule raudvarasse. Anna Haava esimene luuletus ilmuski trükist Koidula surma aastal. Ta oli hoopis teistsugune kui Koidula, kes luuletas hulkadele. Karl Eduard Sööt on kirjutanud niihästi naljatlevat armastusluulet kui ka tundetihedaid eleegiaid. Tema olulisim luulekogu on 20.sajandi alguses ilmunud ,,Mälestused ja lootused" 20.sajandi alguseks vabanes eesti lüürika vähehaaval järelärkamisajale omasest ilutsemisest. Uus sajand tõi uue suhtumise: luule ei pidanud nam olema ,,ilus", vaid eelkõige ,,isiklik". FAKTE JA VÄITEID. 1) 19.sajandi lõpukümnendite tähtsamad luuletajad olid Jakob ja Juhan Liiv, Jakob Tamm, Anna Haava ja Karl Eduard Sööt.
Tseremooniad võimaldavad inimese käitumist reguleerida nii, et see sobituks ühiskonna vajadustele. Rituaal loob solidaarsust, hoiab tundeid, mis võimaldavad inimestel funktsioneerida struktuuri koostööaltite osadena. Tema teooriad olid lõpuks suht kõikehõlmavad üldistused. Naljatlev suhe (joking relationship) Ritualiseeritud ja lubatud nokkimine ja norimine ilma tagajärgedeta. Näiteks mehe ja tema ämma vaheline nokkimine. RB eristas kahte tüüpi naljatlevat suhet - asümeetriline ja sümeetriline naljatlev suhe. Asümeetrilises naljatlevas suhtes oli nokkimine ühepoolne. See keda nokitakse ei tohtinud solvuda. Sümeetrilises naljatlevas suhtes oli nokkimine kahepoolne. E.E.Evans-Pritchard (1902 1973) Iseseisev ja originaalne mõtleja. Sai magistrikraad Oxfordist ajaloo erialal. Antropoloogiaõpinguid alustas LSE-s (London School of Economics), kus temast sai Malinowski ja Seligmani õpilane. Välitöö Azandede ja Nueride juures Aafrikas
õpilaste käitumist nii, et müratase jääks mõistlikule ja talutavale tasemele, mis vastaks kohale sega (liialdades fraasidega „ei tohi“, „peab“, „ei peaks“ „miks?“ ja „oled või?“), võib klassiruum ja antud tegevustele? muutuda laste jaoks ebameeldivaks asupaigaks. Ma olen näinud, kuidas vanemad õpilased Me võiksime proovida kardinal Hume’i naljatlevat lähenemist koolmeistrina: „Ma ei pane pahaks, reageerivad sellistele õpetajatele lõpuks klassidünaamika otsese või varjatud saboteerimisega. kui te lärmi teete, kui teie ei pane pahaks, et ma teid peatan“ (Mortimer 1984). Hoides oma hääletooni ja -tugevuse tavapäraselt meeldiva, enesekindla ja täiskasvanulikuna,
annaabi.ee 
