Eestlased nimetasid pilli hiiu ehk rootsi kandleks viiul Eesti linnadesse 17. saj. Maale 18. saj. 19. saj. Hakkas torupilli kõrvale tõrjuma. Vastu rinda mängimine võimaldas kaasa laulda. Moldpill - ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill. Ühe keelne poogenpill, mis on valmistatud kepist, mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina. Kitarr ja mandoliin 20. saj alguses levinud pillid. Said populaarseks 1920. 30. aastatel Lõõtspillid Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann aastal 1822. oli suupilli
Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Jauram (loogapill, umba, sokuloku) kujutab traadi abil looka painutatud keppi, mille küljes on kelluke. Traadi sisse pannakse plekk-kettaid. Mängides lüüakse pilli vastu maad ning tõmmatakse hambulise puumõõgaga üle traadi. See oli pulmaorkestrite naljapill ja jõulusantide mänguriist. Tänapäeval kasutavad jauramit ohtralt külakapellid. Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid puutudes käriseb. Käristiga hirmutati loomi (hunte). Kilk (ristik) on õõnestatud puutükk, mille õõnde kinnitatakse pingule keeratud nööri abil pilbas. Pilpa ühele otsale sõrmedega lüües klõbiseb teine vastu pilli põhja. Kilk on üks laste lemmikpille.
annaabi.ee 
