Luuletama hakkas ta juba gümnaasiumiõpilasena, teda on mõjutanud arbujate, M. Underi ja R. M. Rilke looming ning 1920. a-te vene luule. 1960. a-il oli ta üks julgemaid luuleuuendajaid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12.augustil 1966 Tartus ja on maetud Ropka-Tamme kalmistule. Looming Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks, kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi. Alliksaar ise pidas ennast eelkõige ,,naljameheks." Alliksaar rõhutas : esiteks et luule peab olema konkreetne. Teiseks - luuletuses, ühes konkreetses luuletuses, tohiks tegelda vaid ühe probleemiga ja selleks kasutada vaid omavahel loomulikult sobituvat. Ehk kirjeldades tormi merel, tuleb rääkida tormist, tuulest, lainest, paadist, aurikust ja purjekast. Alliksaar oli peaaegu alati väga elevas meeleolus. Ta otsis kõikjalt paradokse nii luulest, filosoofiast kui ka olmest. Ta ei sallinud luules halinat ja lalinat, oma isiklike
omapärane.Sõnademäng ja lüüriline varjundirohkus ,intellektuaalne iroonia - kõik iseloomustasid Alliksaare luulet.Alliteratsioonide ja assonantside rohke kasutamine lähendas seda luulet teisest küljest ka regivärsile. Alliksaar tegi tegi karmilt vahet piinlikult isikliku ja põnevalt isikupärase vahel. Lõpetuseks Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks ,kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi. Alliksaar ise pidas ennast eelkõige „naljameheks.“ Alliksaar rõhutas : esiteks – et luule peab olema konkreetne Teiseks- luuletuses,ühes konkreetses luuletuses,tohiks tegelda vaid ühe probleemiga ja selleks kasutada vaid omavahel loomulikult sobituvat.Ehk kirjeldades tormi merel, tuleb rääkida tormist,tuulest,lainest,paadist,aurikust ja purjekast. Alliksaar oli peaaegu alati väga elevas meeleolus.Ta otsis kõikjalt paradokse – nii luulest,filosoofiast kui ka olmest.
tagasi tooks niimodi, et jätkuks ka emale kesa ta tahtis vaatma minna, ja mida isa lubas teha kui kannatust varub. Sageli võis leida Jurkat kirikupoole silmitsemas sügaval mõttes kuid välgupeslt võis ta sellisest seisundist lahkuda ja rõõmsalt tööd edasi rassida, nii siis kuulis ka järjepidavalt naeru Põrgupõhjalt. PEATÜKK KAHEKSATEIST Kord tuli naaber juttu ajama Jürkaga. Kui Jürka täis tões oma mõtteid kõneles pidas naaber teda naljameheks kuna ei mõistnud ta õndsaks saamist läbi töö, seda, et tal pole töö lepingut Antsuga ja ükdiselt, et ta peab Antsu tema sõbraks, orjab tema maad ja suhtub rahulikult tõusvasse renti. Naamber nägi asja niimodi, et kõikjale on Ants oma ahned käed ulatanud ja nüüd iolevat ta nii rikkas, et tema sõna lihtsalt kuulati ilma, et ta peaks rahvusliku tunnet üles kutsuma kui tegi midagi mis oleks muidu pälvind negatiivset suhtumist rahva poolt, ka makse ta enam ei paksnud vaid veerats
annaabi.ee 
