1911-1913 käis Fitzgerald Newman Schoolis, mis oli katoliiklikettevalmistuskool New Jerseys. Sellel ajaperioodil tutvus ta Cyril Sigourney Webster Fayga, kes märkas ja arendas poisi andeid,kinnitas tema eneseusku ja suunas kirjaduslikku maitset. Fitzgerald läks edasi õppima Princetoni ülikooli, kuigi tema kirjanduslik tegevus ei lasknud tal õpingutele keskenduda. Ta kirjutas stenaariume ja sõnu ülikooli Triangle Clubi muusikalidele, tegi kaastööd naljalehes Princeton Tiger. Ta ei saanud ülikoolis hakkama ja otsustas 1917. aastal sõjaväkke minna, olles veendunud, et surm on tulekul kirjutas ta kiiruga romaani "The Romatic Egoist" . 1918.aastal suunati ta Camp Sheridani Alabama osariigis, seal armus ta kaheksateistkümne aastasesse Zelda Sayre´i, kes oli Alabama Õlemkohtu kohtuniku tütar ning nad kihlusid. Fitzgerald soovis Zeldaga abielluda ning suundus edasi New Yorki,kus ta töötas Barron Colleri agentuuris reklaamikirjutajana
Ja teine, mis on pärast meid O. Lutsul puudus luuleloominguks vastav anne ja vormitunne. Ta loobus luuletamisest jäädavalt ja andus proosaloomingule, leides seega varakult erilisi eksisõite tegemata oma õige ala. Lutsu meelepärane ja andekohane kirjandusvorm on kõigepealt jutustus ja selle järel näidend ja följeton, sõnastatud sidumata kõnes. Följetone kirjutas ta ajalehtedele ,,Postimees" ja ,,Päevaleht". Hiljemini, 1912. a. algusest peale avaldas ta neid pilke- ja naljalehes ,,Kilk", mida K. Pinkovski välja andis. Oma följetonide eest sai ta Pinkovskilt soliidse honorari, nimelt 10 kop. realt, mis oli tolle aja kohta kõrge reatasu. 1908. aastal ilmus tal ajalehe ,,Elu" kaasandes ,,Kirjandus ja teadus" kaks följeton-jutustust: ,,Unenägu" 62. numbris ja ,,Pungad" 70. numbris Esimeses palas jutustab ta peost ja joomingust pritsimajas ja pidusöögist, mis oli korraldatud uue pritsi ostmise puhul ja senise pritsi juubeli puhul, mis oli saanud 500 aastat vanaks
annaabi.ee 
