oma seisukohta niiviisi. Minu arvamus on nendega kattub. Nad töötavad kui loomad, kes saavad puhata üksikuid tunde, elades samal ajal kitsikuses ning ikkagi tööandja silma all. Nad ei oska ka palka juurde nõuda, sest neil pole aimu, kuhu ja millise raha eest nende töö viiakse. Isegi kui nad seda teaksid, ei julgeks nad palgakõrgendust küsida, kartes tööst ilma jääda. „Nad vaid istuvad ja töötavad ja töötavad ja töötavad. Ja selleks nad seal ongi. Ja mingeid naljahambaid seal ei ole, mingit naljatlemist, sest kui nad toodangut ei anna, siis palka ei saa. On alles süsteem. Seal toimib. USA-s see ei toimiks, kuid neile see sobib." USA tarnija on sellisel seisukohal. Minu arvates ta ei tohiks sellesse nii kergekäeliselt suhtuda, kui kusagil teisel maal see toimida ei saa, siis mis võiks olla selle põhjuseks. Inimeste piisav teadmine. Ta kasutab liialt juhust ära, et Hiinas töötavad töölised ei tea enda
tegelikult uus eluetapp, mis on märgistatud pideva murega tervise pärast, kuid ka uuelaadse ümbritseva tajumise poolest. Igal ajajärgul on oma ettekujutus mehe ja naise suhetest. Minevikus on need kahtlemata olnud konservatiivsemad ja raamistikku surutumad kui preagu. Ehalkäimisest ja kosjadest ei räägi enam ammu keegi. Tammsaare kirjeldatud üliõpilaste ja nende ealiste noorte suhted ei olnud vastavale ajastule sugugi mitte nii konservatiivsed, kui oleks arvanud. Joodikuid ja naljahambaid on muidugi alati leidunud, aga autor oskab seda koomilisust eriti huvitavalt kirja panna. Seda kohtab ka tema teistes teostes. Iga inimene mõistab ühte ja sama teost erinevalt. See tuleneb nii vanusest, soost, haridustasemest kui ka isiklikust silmaringist ning ka muudest asjaoludest. Inimesed mõistavad asju erinevalt. Kindlasti on ka minul erinev ettekujutus analüüsitavast teosest kui mõnel teisel.
annaabi.ee 
