võtavad õpetajaga ühendust, seletatakse seda kui konstruktiivset kriitikat, mille eesmärk on last arendada või aidata tal paremini koolitöös edasi jõuda. Või väida õpetaja, et laps on asjast valesti aru saanud ning vastutus kõige eest kantakse üle lapsele, tembeldades lapse käitumist ebanormaalseks. Õpetaja võib last kiusata ka mõnest tema omadusest või nimest kinni hakates. Nimest saab väänata uusi variante, mida esitatakse lõbusate lugude või naljadena, kui sihtmärgiks olev laps ja tihti ka osa klassist saab aru, et tegu on õelusega. Samuti võib õpetaja õpilase tembeldada tema vanema venna, õe või sõbra põhjal laisaks, rumalaks või kellekski teiseks ning laps kogeb seda solvavana. Kiusamine on ka see, kui õpetaja seab mõne lapse õpitulemused või tööd naerualuseks, alandades õpilast niimoodi korduvalt kogu klassi ees. Nii kiusavale õpilasele kui ka kiusavale
(kaklusstseen Goethe ja Schilleri rinnakujude hävimisega jm.) või Mauruse enda vastu sihituid. Peatähtsus ei lasu ootamatult aga mitte neil (erandlik nähtus koolielu kirjeldavate teoste kohta), vaid Mauruse enese isiku kujutamise koomikal (vihastumis-, karistamis-, lepitamisstseenid). Ent needki ohtrad veidrused, mis koonduvad selle peakuju ümber, pole olulised niivõrd autonoomseid situatsioone tekitavate naljadena kui karaktri narrusi toonitavate abivõtetena. Muidugi saab neid vaadelda ka situatsioonikoomika kannalt ja siis on nad koondatavad Kant-Lipps'i valemi alla, kus nad toonitavad direktori-autoriteedi ja -auväärsuse lakkamatut virildumist naeruväärseks ja tühiseks, mõttetuks ja segaseks tuulamiseks (,,üleva lahendumine tühiseks"). ,,Tõe ja õiguse" II-s osas kohtame aga täies hiilguses üht võtet, mis Tammsaarele juba ta varasemas loomingus näib olevat üpris meeldi-
annaabi.ee 
