immuunsüsteemi. Lisaks, kui partner on nakatunud HI-viirusesse hiljuti või vastupidiselt on kandnud diagnoosimata nakkust pikalt, siis ta viiruse tase on veres kõrgem, mis omakorda tõstab nakkuse kandumise tõenäosust. Viiruse tase esimestel nädalatel pärast nakatumist tõuseb kuna immuunsüsteem ei ole suutnud toota piisavalt antikehi ning ühes kuupmillimeetris veres võib olla miljoneid viirusetekitajaid. Samal põhjusel kogevad uued nakkusekandjad esimestel nädalal pärast nakatumist gripilaadseid sümptomeid nagu näiteks palavik, liigese – ja lihasvalud, suurenenud lümfisõlmed, lööbed ja väsimus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui sul hiljuti oli võimalik nakatumine sugulisel teel, siis tõenäosused on sinu poolt, aga siiski tuleb kindlasti teha test – enda südamerahu ja tuleviku tervise huvides.
Magu on paisunud, sooles sültjas mass. Mõnikord haiguse ägeda kulu korral võivad need palja silmaga nähtavad tunnused puududa. Haigusele iseloomulik vereloomkoe e hematopoeetilise koe (peaneer, põrn) nekroos on tuvastatav histoloogilise uuringuga. Diagnoos pannakse viroloogiliste uuringute alusel. Haigusetekitaja kandub edasi veega, nakatutakse lõpuste kaudu. Haigust siirutavad asümtomaatilised nakkusekandjad kalad, kalatoidulised linnud, verdimevad parasiidid. Nakkus levib desinfitseerimata kalakasvatusinventariga, kalamarjaga. Haigestumist soodustavad ületoitmine, ülemäärane asutustihedus, kalavedu, järsk temperatuurimuutus. Haiguse üleelanud kalad jäävad kogu eluks nakkusekandjateks. IHN ravi ei tunta. Ohustatud kalamajandis võib haiguse ägedat faasi vältida, kui tõsta 24 tunni jooksul pärast haigustunnuste ilmnemist temperatuur 5...7 päevaks üle 18°C
annaabi.ee 
