kirsiõit, mis nende teele jäi, ja iga sekundit, mil nende kehad kokku puutusid. Maabudes, muutis Halltiib olekut ja oleks peaaegu põrandale kukkunud, kui Prints teda kinni püüdnud poleks. Ta polnud harjunud kahe kandmisega nii pikal vahemaal, ent ta oli lennu edukalt sooritanud ja oli selle üle uhke. ,,Halltiib..." Poiss muigas ja tõmbas oma printsessi lähemale, teda õrnalt emmates. ,,Kas sulle ei meeldi? On see ebameeldiv?" ,,Sugugi mitte," vastas Elisa ausalt ja najatus ta õlale. ,,Nüüd kasvatame juured alla ja siis ei saa ka tuul meid lahutada." ,,Ma pean varsti minema." Ta tõukas Jerome eemale. Jahedasse õhku kandus vaikus, nende pilgud olid juurdunud teineteise silmadesse, kust nad otsisid sõnu veel vastamata küsimustele. ,,Mis mõttes? Sa oled ju mu sõber." ,,Prints..." Elisa sirutas käed ja pööras ta pea vikerkaarest vastassuuna, sinna, kus haigutas müür ainus, ent kõrgekaaluline takistus kahe eri maailma vahel
.. Iga puu, mida näed, kandis enda najal kümneid onne, nii pisikesi kui suuri, igas neist elamas õnnelik pere. Rahvast oli palju: haldjad, nümfid, trollid, härjapõlvlased kõik läbisegi ja rahul oma eluga. Hallitiivalised elasid omaette, me ei tahtnud neid enda sekka, nad olid liiga ohtlikud." ,,Ohtlikud?" ,,Kas sa tõesti midagi ei tea?" ,,Ema on mulle jutustanud vaid inimeste julmusest meie rahva vastu." ,,Hah! Milline totrus!" Kira turtsus ja najatus vastu tamme puuluistunud tüve. ,,Tiivalised läksid esimesena tüli norima, lüües libahuntide ja harpüiadega karja. Kõik jahtisid kui hundid uhkes üksilduses, ent kui satuti kokku, siis oli see laastav reid. Iga pere sai tunda leinavat maiku." ,,Pühapäev... Iga pühapäev mälestavad inimesed ammukadunuid." ,,Sest neid oli nii palju, et ka siis, kui iga päev toimuksid matused, poleks võimalik olnud kõikide eest palvetada. Koletised õiglane nimi." ,,Ja mina...?"
annaabi.ee 
