Siingi peab olema see raskesti seletatav jumalik säde, ilma milleta kunsti ei sünni. Ja nii saab selgeks, miks mitte igaüht, kes omamoodi mõtleb ja natuke abitult joonistab, ei saa kuulutada kunstnikuks. See, kuidas üht või teist kunstisuunda nimetatakse, on alati tinglik, sest sõna maht on väike ja kunst oma pidevas muutumises ja tegijate paljususes on ikka rikkam, mitmekihilisem ja tabatum kui termin, millega teda püütakse iseloomustada. Nii on see ka naivismiga. Paljudele selle märgi alla sattunuile pole naivistideks nimetamine meeldinud, sest nad on pidanud seda kategooriat millekski alaväärseks. Ent siingi on asi vastupidine, sest see visuaalselt lihtne, ent siiras ja sügav, oma tekke ajal ilmselt paljusid funktsioone täitnud kujundikeel on sama vana kui inimkond, kui meenutada koopamaale ja paljude rahvaste etnilist kunsti. Naivistlik kunst läheb tagasi esemete alguse juurde, vahetades teadvuse kõrgete ideede pealetungist
praktikas, näinud ehedat reaktsiooni ja mõisnikke karistussalkade eesotsas, asustanud oma esimese erakonna, teinud läbi esimesed üldvalimised ja saanud esimesed parlamentaarse võitluse kogemused. Kultuur 19.saj lõpp ja 20.saj algus oli eesti kultuuri erakordselt kiire arengu ja küpsemise aeg. Kui ärkamisaegne kultuuriloome kandis valdavalt asjaarmastajalikku pitserit, piirnedes sagely naivismiga, siis paari-kolme sajandivahetuse kümnendi jooksul saavutati professonaalne tase nii kujutavas kunstis, kirjanduses, teatris, muusikas kui ka arhitektuuris. Eestlased olid kultuurirahvas. 1909. a avas uksed Eesti Rahva Muuseum. Kirjanduses sai rahvusromantilise ilutsemise aeg läbi. Selle asemel tuli realistlik lähenemisviis, mis täitis iseseisvaid kunstilisi eesmärke. Seda võib pidada päriskirjanduse sünniks. Tähelepanu äratasid E
annaabi.ee 
