otsisid midagi enamat, mis erutaks nende meeli ning mis paneks nad hästi tundma. Sama lugu oli ka Vargamäel, kus töötati selleks, et ühel päeval oleks ette näidata peale suurte karjamaade ning küntud vagude ka õnnelik pererahvas. Aga siiski elu ei naerata kõigile ning juhtus see mis juhtub kõige sagedamini-neutraalsus. Paremini võib ka seda nimetada ebaõnneks, kuid mõte jääb siiski samaks. Tol päeval, kui Andres koos oma naisukese Krõõdaga Vargamäele jõudis, nägi ta sisimas vajadust teha suuri muutusi ning panna jõed teistpidi voolama. Andres oli kindel, et luues suur perekond, on võimalik muuta olukorda mis tol hetkel seal valitses. Lootes, et Krõõt sünnitab talle palju rammusaid mehemürakaid, saab ta nende abiga luua endajaoks uue ja parema kodu. Kuid mida aeg edasi tõdes ta, et ei tulnud neid suuri mehemürakaid ja piimajõgesid, tuli vaid kannatuse proovilepanek ning suur eneseleidmise aeg
Andestada Kreonile ma ei suuda, sest minu silmis väärib ta, vaid surma. Oi, milline reetur ta küll on! Loodan, et rahvas on kannatlik, sest varsti peaks välja tulema selle kuritöö süüdlane. Proovisin oma naisele Iokastele selgitada, et ta vend proovib mind hukka saata, kuid ta ei suutnud Kreonist midagi sellist uskuda. Iokaste ütles mulle, et ma prooviksin temaga ära leppida, alustades temasse uskumisega. Hakkasin naisukese käest pärima Laiose mõrva kohta. Iokaste rääkis, et Laiosele oli oraakel öelnud kohutava ende, et poeg tapab ta ning heidab emaga ühte. Üks hämmastav sarnasus selle looga, mis Iokaste mulle rääkis oli see, et Laios olevat hukkunud kolme maantee risti peal ning see koht sarnanes, minu elus ühe seigaga, tekitades minus ängistust. Oh, õudust, kas võisin tõesti seada selle needuse enda peale, täiesti teadmata?
» «Seda viimast tuleb karta.» «Selle vastu on minul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid nätab, muutub mehike kõaks jä apangaks. Külap siis näte, kuidas okaste vahelt õekesed väja tulevad, kartlikult küides: «Kas see kuri jä a ei mäeta, et ta varem sulav vesi on olnud?» Aga jä a jä ab jä aks, niikaua kui okkad okasteks jä avad. Niipea aga, kui kõk okkad õteks cm saanud, sulab ka mehe jä asüa jäle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid tätmise poole ujuvad.» «Oi, oi, rü utel, kui naisukesed teid praegu kuuleksid!» «Jumal hoidku, ei siis okkad käks iialgi.» «Kas te ise oma rohtu ka proovinud olete?» «Mõstmatu noormees, rohtusid on kümavereliselt kerge tosinate kaupa väja mõlda, aga kelle veri on siis veel küm, kui rohtu tarvis? Pealegi ei olnud minul, jumalale täu, rohtu iialgi tarvis. Minu õnis abikaasa oli ingel taevast, kuhu ta jäle läs.» 46 «Missugune õnetus niisugust abikaasat kaotada!»
annaabi.ee 
